Sergei Stadnikov: Küpros - tsivilisatsioonide vahendaja

 (29)
8VK_8901
Foto: Vallo Kruuser

Kuigi ajalooliselt ja kultuuriliselt kuulub Küpros pigem Euroopasse, asub Vahemere suuruselt kolmas saar vaid 75 kilomeetri kaugusel Türgist ja 95 kilomeetri kaugusel Süüriast.

Selle tõttu on Küpros olnud juba aastatuhandeid tuntud paljude rändurite, sõdalaste ja õpetlaste reisisihina. Kuid mitte ainult. Kristlikus traditsioonis on Küpros alates hilis-antiigist olnud tähtis peatuskoht ka Stavrovouni mägikloostrit külastanud palveränduritele.

Keskajast pärinevad mitmed põnevad reisikirjeldused. Nii imestas 14. sajandi westfaallasest palverändur Ludolf von Suchen: „Küpros on suursuguseim, kuulsaim ja rikkaim saar, mida ei saa võrrelda (Vahe)mere teiste saartega. Ennekõike on ta neist aga viljakam.“ Viljakas, huvitava maastikuga ja kohati väga roheline (umbes 18 protsenti territooriumist moodustab mets ja võsa) on Küpros ka praegu.

Ilusa looduse kõrval eksisteerivad loomulikult mitmed põletavad sise- ja välisprobleemid. Teada-tuntud on 1974. aastal alanud Türgi okupatsioon saare põhjaosas. Hiljuti lisandus sellele veel Küprose sisuline maksejõuetus.

Ometigi ei lase puhkajad ja iidsete kultuuride huvilised end sellest eriti häirida. Küprose Vabariigis ehk saare lõunaosas näeb sõjalisi objekte haruharva ja põhjas kuuluvad türgi sõjaväelased lihtsalt tavapärase elu-olu juurde. Kohati asuvad nad suisa kuulsate ajalooliste vaatamisväärsuste vahetus naabruses (näiteks St. Hillarion ja Buffavento). Sõduritest hoolimata on turistil võimalik saare mõlemat poolt ohutult külastada.

Seotud lood:

Tänu pikaajalisele briti koloniaalperioodile (1878 – 1960) valdab enamik kreekakeelseid küproslasi erineval tasemel inglise keelt ja lisaks on paljudes ameti- ja teenindusasutustes levinud ka vene keele oskus. Kui need keeled ei tohiks suurele osale eesti turistidest erilisi probleeme valmistada, siis uus-kreeka keel kujutab endast pea sajaprotsendiliselt kohalikku „salakeelt“.

Vaatamisväärsustelt pakuvad poliitiliselt eraldatud alad huvitavaid elamusi. Lõunas asuvad Paphos ja Kourion on peamiselt kuulsad oma imeliste roomaaegsete mosaiikide poolest, neile lisanduvad Troodose mäestikus peituvad väikesed imearmsad bütsantsi stiilis ehitatud keskaegsed õigeusu kirikud.

Seevastu türklaste valduses olev põhjaosa (eelkõige Pentadaktylose mäestiku piirkonnas) rabab oma gooti stiilis arhitektuuripärandiga (Bellapaisi klooster, St Hillarioni kindlus, Agia Sofia katedraal Nikosias). Säärast arhitektoonilist mitmekesisust ei leia isegi Kreekas, Liibanonis, Süürias või Pühal Maal.

Kui mõelda, kes need suurepärased ehitised püstitas, tuleb esmalt nentida, et ajalugu teeb mõnikord tõepoolest kummastavaid, lausa paratamatult mõtlemapanevaid käike. Nimelt ehitati prantsuse päritolu ristisõdijatest Lusignanide dünastia valitsemise ajal (1192 – 1489) sügavalt õigeuskliku Küprose territooriumile vapustavad gooti arhitektuuri pärlid. Ja peaaegu kõiki neist aaretest haldavad täna osmani-moslemitest vallutajate (1570-1878) järeltulijad türklased! Kuid kunagist ristisõdijate vaimu võib aeg-ajalt siiski hoomata.

Ja vaimust rääkides - kõige mediteerimisaltimat atmosfääri tunnetasin Bellapaisi kloostri lähedal, kuulsa inglise kirjaniku Lawrence Durrelli (1912 – 1990; mitte segi ajada tema meil palju tuntuma noorema venna Gerald Durrelliga!) elumaja kõrval. Vaat sealses rammestunud õhustikus ja päikesesoojuses tahaks istuda, filosofeerida, süüa maitsvat talutoitu, juua valget veini ning isegi midagi kirjutada. Aga eks igaüks avastab enda jaoks oma enda Küprose, mida ei unusta ealeski.