Atatürgi käsul võeti maha ka neli suurt pronksketast, millel on jäädvustatud araabiakeelsed – väidetavalt suurimad araabia kalligraafia näidised - väljavõtted Koraanist ja nelja esimese kaliifi nimed. Muide, varsti pärast Atatürgi surma, tõsteti need kirjad oma endisele kohale tagasi… Nii need kui ka minbar (palvekantsel), mihrab (Mekka palvesuund), sissekäik ning neli minaretti vastanduvad räigelt Hagia Sophia algse sakraalse esteetikaga.
Ometigi julgeksin omaenda kogemusele toetudes kinnitada: sealses hämaruses vaikselt kõndides, mõtiskledes ja mediteerides võib vähemalt mõningal määral hoomata algset Pühadust. See ei ole siiski päriselt kadunud hoolimata kordasaadetud sihikindlast ideoloogilisest vägivallast.
Ebamaine atmosfäär
Teatud ettekujutuse omaaegsest peaaegu ebamaisest atmosfäärist Hagia Sophias annab vanalinna serval asuv Chora Püha Lunastaja kiriku külastus, mis on koduks ühele parimatest Bütsantsi sakraalse kunsti kollektsioonidest. Seal on üle 100 imepärase mosaiigi ja fresko, mis sisuliselt kujutavad inimkonna Püha ajalugu kuni Jeesus Kristuse ülestõusmiseni.
Ka see kirik muudeti omal ajal mošeeks, kuid õnneks ei viitsitud sealset kristlikku interjööri hävitada: suurem osa kaeti krohviga ning umbes 85 protsenti kunstiteostest jäid seetõttu õnneks unustusse. Restaureerimistööd algasid alles 1948. aastal. Analoogia põhjal võib ainult üritada ette kujutada, millised kordumatud kunstiaarded hävitati Hagia Sophias!
Muuseum on Hagia Sophia praegugi. Olukorda saab vaadelda omapärase vaherahuna: igal Konstantinoopoli vallutamise aastapäeval toimuvad mošee taasavamist nõudvate islamistide demonstratsioonid, lehvivad riigilipud ning kõlavad poliitikute patriootlikud kõned. Aasta eest tuli peaminister Recep Tayyip Erdogan välja ettepanekuga kuulutada 29. mai riigipühaks ja korraldada referendum mošee taastamise kohta Hagia Sophias.