See arvukaid rahvusvahelisi terroriakte kavandanud ja rahastanud (Šotimaal, Lääne-Berliinis jm) ennastimetlev diktaator oli samal ajal nii mõnelegi demokraatliku Lääne liidrile – näiteks kolonel Gaddafiga privaatselt tihedalt suhelnud Nicolas Sarkozyle ja Silvio Berlusconile – vägagi ebamugav (potentsiaalne) tunnistaja. Eelkõige poliitilise väärikuse tasandil.

Avalik kohtuprotsess Gaddafi üle, näiteks Haagis asuvas rahvusvahelises kriminaalkohtus võinuks ta kohe päris kindlasti paljastada mitmete oluliste poliitiliste sündmuste telgitaguseid. Tal ei olnuks enam tõesti mitte midagi kaotada… Kohus juba jõudis teavitada tema vahistamise orderi väljastamisest, kuigi jah, kohtunikud teadsid ju väga hästi selle sammu kasutusest.

Gaddafit vihkasid kõigest hingest tema kodumaised poliitilised vaenlased, seda nii viimase poolt kordasaadetud kuritegude kui ka osade opositsionääride omaaegse kollaboratsionismi ning kaassüü pärast. Seega olid mõlemad pooled, kodu- ja välismaised, igati huvitatud Gaddafi kõrvaldamisest. Ta oli nagu mingi omapärane iseliikuv-elav WikiLeaks. Diktaatori kõrvaldamise suhtes lepiti kindlasti kokku ning koalitsioonide eriüksused pidid vastava konfidentsiaalsuse ka tagama.


Kui nüüd heita pilk Liibüa lähitulevikku, siis tulevane, eelkõige Rahvusliku Üleminekunõukogu põhjal moodustatud valitsus saab olema muidugi läänemeelne ning eeskätt sõltuv Ameerika Ühendriikidest, Prantsusmaast, Suurbritanniast ning Itaaliast. Kuid suhteliselt mõõdukalt vinduv kodusõda jätkub veel hulk aastaid.

Teisalt esitagem küsimus: kas oli Gaddafil veel käesoleva aasta alguses mingigi võimalus oma kriitiliseks kujunenud-kujundatud olukorra päästmiseks? Minu meelest oli, kuid ta tegi vaid mõne saatusliku vea.

Esiteks arvas ta, et tal õnnestus Lääneriikidelt saada massihävitusrelva väljatöötamisest loobumise ja supersuure kompensatsiooniraha maksmisega Šoti linnakese Lockerbie kohal 1988. aastal korraldatud terrorirünnakute 270 ohvri sugulasele omamoodi julgeolekugarantii. Kuid sellest jäi muidugi väheks. Gaddafi oleks pidanud (veel lisaks!) palju-palju lahkemalt lubama suuri Lääne naftakontserne kohalike rikkalike gaasi ja maaõlivarude ammutamise manu. Vaat siis oleks kolonel minu meelest kohe päris kindlasti pääsenud.

Samas äratab see mulle üldiselt vägagi ebasümpaatne persoon isegi teatud lugupidamist – hoolimata mitmetest konfidentsiaalsetest ettepanekutest ei lahkunud Gaddafi sünnimaalt emigratsiooni. Ta pidas õigemaks surra kodus. Ja nii igati loogiliselt ka juhtus.

Autor on ajaloolane ja egüptoloog