Veel hilisõhtuse seisuga vaieldi Egiptuses kirglikult presidendivalimiste teise vooru tulemuste üle. Islamistide valimisstaap kuulutas juba mitteametlikult välja oma üldkandidaadi, Mohammed Musri (ca 52-53% häältest) võidu. Valdavalt ilmalikult orienteeritud valijate (kaasa arvatud koptide) toetuse pälvinud Hosni Mubaraki valitsusaja viimase peaministri Ahmed Shafiq'i valimisstaap on selle tulemuse ometigi ühemõtteliselt vaidlustanud.

Missuguse pöörde võivad sündmused juba lähitulevikus võtta?

Egiptuse ühiskonnas on üksjagu pingeid ka ilma valimisteta. Nimelt tühistas Konstitutsioonikohus protseduurilistel ettekäänetel ja Relvajõudude Ülemnõukogu konfidentsiaalsel survel hiljuti parlamendi alamkoja valimiste tulemused. Teatavasti oli seal islamistidel vähemalt 80% suurune enamus. Viimane asjaolu näitab muuhulgas, et sõjaväe juhtkonnal vähenevad katastroofiliselt kiiresti võimalused sisepoliitiliste suundumuste enam-vähem legaalseks mõjutamiseks.

Mida siis sõjaväelased tahavad? Kõigepealt muidugi oma seniste privileegide – eelkõige juhtrolli kaitseeelarve koostamises – säilitamist. Samuti soovivad nad ilmalikku laadi ühiskondliku arengutrendi jätkumist. Radikaalsed islamistid võivad selles suhtes tekitada suuri vägivaldseid vapustusi.

Kui aga islamist Mursi siiski pääseb võimule, siis kuidas vastab tema võidule Relvajõudude Ülemnõukogu? Ärgem unustagem: praegu teostab see organ kõrgeimat seadusandlikku ja täidesaatvat võimu. Mulle tundub, et sõjavägi on jõuliseks sekkumiseks aegsasti valmistunud ning võib eirata pea igasugust seaduslikkust. See võib aga omakorda käivitada Alžeeria kodusõjale sarnase sündmuste ahela.

Teatavasti tühistasid seal sõjaväelased paarikümne aasta eest islamistide valimisvõidu. Otsuse tagajärjel puhkes riigis kauakestev, mitusada tuhat inimelu nõudnud kodusõda. Tuleb vaid loota, et Egiptus pääseb säärasest nuhtlusest.

Ühendriikidel raske poolt valida

Kõige tähtsam välissubjekt, Ameerika Ühendriigid, on sattunud kahetisse olukorda. Loomulikult ei soovita Moslemi Vennaskonna võimuhaaramist. Kuid asjaolusid arvestades on CIA juba pikemat aega otsinud kontakte ka kohalike islamistlike rühmitustega. Teisalt ei saa ameeriklased mitmel põhjusel avaldada avalikult toetust Egiptuse sõjaväelastele.

Esiteks ei meeldiks see kohe päris kindlasti paljudele egiptlastele ning teisalt ärritaks silmnähtavalt mitmeid naftarikkaid liitlasi, eeskätt Saudi Araabiat ning Katari. Muidugi on USA-l mitmeid tugevaid võimalusi, kuna Pärsia lahe äärsed teokraatlikku laadi monarhiad vajavad välispoliitilist toetust šiiitliku Iraani vastu. 

Igal juhul kujuneb käesoleva aasta teine pool Egiptuses igas mõttes väga pingeliseks ning kuumaks. Jälgigem siis sealsete poliitiliste muutuste edasist kulgu. On ju see iidne maa suurim araabiakeelne riik, mis pealegi asub geopoliitilises mõttes ülitähtsas piirkonnas.