Sergei Stadnikov: Boriss Jeltsin väärib George W. Bushist rohkem Eesti-poolset tunnustamist
1991. aasta äreval talvel, kui Riias ja Vilniuses tulistati ning Toompeale installeeriti peaministri Edgar Savisaare käsul muljetavaldavad betoonist barrikaadid, julges Jeltsin siiski tulla Tallinnasse, avaldamaks poliitilist toetust kolmele Balti vabariigile. Loomulikult vajas Jeltsin, kes ise mingi eriline demokraat ju ei olnud, Baltikumi liitlasi, kuid veelgi enam oli liitlaste probleem aktuaalne just vastavale regioonile – kõikvõimalikud võrreldavad mastaabid olid ju vägagi erinevad.
Olgu mainitud, et vastuvõttev pool ei olnud suuteline täielikult garanteerima külalise turvalisust. Samuti ootas Toompeal Jeltsinit muuhulgas arvukas Interliikumise poolt korraldatud protestimiiting.
Mitmete allakirjutatud lepete seas oli ka enamuse mitteeestlaste poliitilist staatust puudutav leping. Just selle mõtlematut sõlmimist heidetaksegi talle praegugi ette; väidetavalt oli ta seda hiljem poolavalikult korduvalt kahetsenud. Kuid mitte ainult paljud Lätis või Eestis elavad nn muulased ei tunne end poliitiliselt reedetuna (kaasa arvatud enamus neist 150 000 mitteeestlasest kes 1991 .aasta märtsis hääletasid referendumil Eesti iseseisvuse poolt) – sisuliselt separeerunud Tšetšeeniast aastail 1991 – 1994 mastaapse etnilise puhastuse ja lokkava kuritegevuse tagajärjel põgenenud kümned tuhanded eri rahvustest inimesed (peamiselt venelased) süüdistasid Jeltsinit tuimas ükskõiksuses.
Need on vaid mõned rängematest etteheidetest. Ärgem unustagem: poliitilised tavad ja edukad poliitikud on tõesti sageli näruselt küünilised, kuna võimu saavutamise või kindlustamise eesmärk pühitseb tavaliselt sisuliselt ükskõik millised vahendid.
Teisalt jällegi saab kõige kindlamalt otsustada ikkagi konkreetsete tegude järgi, sest ülejäänu kuulub ikkagi eelkõige oletuste valdkonda, mis ei pruukinuks isegi suurima tõenäosuse olukorras ometigi realiseeruda. Säärasest igati loogilisest vaatevinklist lähtudes oli vene presidendil vähemalt kaks ülisuurt teenet taaskehtestuva EV ees – visiit Tallinnasse ( jaanuaris 1991) ning sama aasta augustis kiire nõustumine Eesti iseseisvuse taastamisega.
Alles seejärel järgnesid teised riigid. Kusjuures mänguruumi jagunuks halva tahte puhul lausa küllaga, sest Balti riikidest oli Läänele kindlasti oluliselt tähtsam postnõukogude vägede väljaviimine Ida-Euroopa maadest. Viimase nimel oleks saanud nii mõndagi olulist välja kaubelda (näiteks sõjaväebaase lähimaks kümneks aastaks).
Pidades silmas kasvõi ülalnimetatud asjaolusid, väärib Jeltsin loomulikult mingit Eesti poolset ametlikku tunnustust, kusjuures suuremal määral, kui hiljuti kõrgeima kohaliku aumärgiga dekoreeritud George W. Bush.
Kuid kas just ausamba kujul?
Isiklikult mina ei näe selleks mingit vajadust, kuna niigi masendavale „Vabaduseristile” võib lisanduda mitte vähem maitselage monument ning ideoloogiline kisklemine. Ja üleüldse, ehtvenelikult kõva kärakamees Jeltsin naeraks säärase naljaka ettepaneku kohe kindlasti valjuhäälselt välja. Igati auväärne koht Eesti ajaloos on tal ju nii kui nii juba ammu vääramatult olemas.
No jah, nagu ütleb vene kõnekäänd: „Elame – näeme”.
