Sergei Metlev: Eesti-vastasus on muutunud kohaliku vene poliitiku tunnuseks
Kõige rohkem paneb nördima, et riigikogu liige Toom räägib vene keele tulevikuvõidust Eestis, eesti keele väljasuremisest ning meie ühiskonna „rabastumisest“ üksnes vene meedias, ja eeskätt Venemaalt tulnud ajakirjanikele. Selline hästi suunatud kahekeelne kommunikatsioon on väga küünilise inimese tunnus, mis kahjuks on muutunud Eesti venekeelsete poliitikute silmatorkavaks omaduseks.
Taolisi näited on rohkemgi. Meenutagem kasvõi sotsiaaldemokraat Vadim Belobrovtsevi esinemist "AK" otse-eestris, kui temast sai lühiajaliselt Tallinna abilinnapea. Belobrovtsevi käest küsiti, kas ta oleks kutsunud inimesi üles rahunema ja kodudesse minema, kui ta oleks olnud abilinnapea 2007. aasta aprillis. Intervjueeritav vastas, et „ei hakka spekuleerima“. Samas andis Belobrovtsev, olles tollal Kremli-meelse telekanali PBK ajakirjanik, omapoolse märkimisväärse panuse, et inimesed tänavatel ja kodudes ei rahuneks maha.
Muret valmistab ka vene valijaga mängivate poliitikute kinnistunud arusaam, et edu on võimalik eelkõige juhul, kui kasutada inimloomuse kõige madalamaid elemente (rahvuse müstifitseerimine, šovinism ja suurusmaania) ning rünnata vene inforuumis süstemaatiliselt Eesti riigi alustalasid. Eesti keel on siinkohal peamiseks peksupoisiks.
Milleks nende eestlastega üldse midagi koos teha?
Kui vaadelda konkreetselt Yana Toomi vene inforuumi suunatud avaldust, et eesti keel on kadumas ja kaotamas, võib järeldada järgmisi sõnumeid: milleks seda keelt siis õppida? Milleks selles keeles teadmisi omandada? Milleks nende eestlastega siin koos midagi teha? Nagu ikka, hoobi saab lõimumisprotsess. Motivatsioon on aga suht läbinähtav: sellise mõttemaailmaga vene poliitikutele ei oleks muidu kohta Eestis, kus tegelikkuses puuduvad teravad rahvustevahelised probleemid.
Pole lihtne seda lõpmatut infomüra kuulata, kui oled venelane, sest nende „juhtfiguuride“ sõnapruuki laiendatakse tervele venekeelsele elanikkonnale.
Endiselt arvan, et taoline üldistus ei ole õiglane, kuid vaadates Yana Toomi valimistulemusi, võib saada aru, et selliste poliitikute strateegia on vägagi efektiivne. Seetõttu alati, kui kuulen kedagi mainivat sellist nähtust nagu „vene poliitika Eestis“, tekib kohe iiveldus või vähemalt midagi sarnast. Ma ei soovi omada midagi ühist selliste riigikogu liikmetega ja nende toetajatega, kuna olla venelane Eestis saab ka teistmoodi, nimelt selle maa väärtusi jagades.
Teeselda korraga nii Venemaale lojaalset tegijat kui Eesti poliitikut on võimatu
Mõni võib vastu vaielda, et eesti keel ongi kohe-kohe suremas (vt. rahvaloenduse tulemusi) ja Toom kuulutab tõde. Taolistes sügavates küsimustes ei saa kõrvale jätta ajaloolisi kogemusi. Oli aegu, kui siin elas vaid ligi 150 000 eestlast (pärast Põhjasõda). Oli aegu, kui rahvas kaotas kogu oma vaimse eliidi, mis teeb temast kultuurirahva. Imetlusväärne on, et vaatamata kõigele on meil siiski täna toimiv demokraatlik Eesti riik. Kui sõda ja katk ei tapnud, siis ei tapa ka iseseisvus. Aeg meid ainult muudab.
Kutsun üles riigikogulast Yana Toomi selgitama väljasurevale Eesti avalikkusele oma mõtteid ning nende tagamaid. Julgelt, umbes nii, nagu ta kaitseb diskrimineerituid. Püüda teeselda korraga nii Venemaale lojaalset tegijat kui auväärset Eesti poliitikut on liiga raske või isegi võimatu.
Kuidas olukorda tervemaks muuta? Siinkohal on oluline roll meie kodanikuühiskonnal, eriti selle venekeelsel osal. Kui vene poliitikud toodavad konveiermeetodil selliseid sõnumeid, maniakaalselt püüdes võimule pääseda või seal püsida, on kodanike ühendustel ja aktiivsetel inimestel aeg sekkuda ja anda oma hinnang.
