Seltsimees Savisaare nimeline I Toidukaubastu

 (287)
Laur Koni
Foto: DELFI

Edgar Savisaar avaldas koos majandusteadlase Jaan Õmblusega kahasse Eesti majanduse päästmise programmi, mis hoolimata paljudele Eesti tänastele valupunktidele tähelepanu juhtimisest, on sisult hämmastavalt sotsialistlik.

Kuigi programmis juhitakse tähelepanu ka teadmispõhisele majandusele soodustuste tegemise vajadusele on läbiv joon ikkagi aastakümnete taha ulatuv — normeerime, piirame, kontrollime.

Kõige ajuvabam idee on minu arvates munitsipaalpoodide loomine.

Kuigi ammu on juba avalik saladus, et Tallinna linna baasil luuakse miniriigi mudelit — oma politsei, oma vabaduskell, Kalevipoeg, sotsiaaltoetuste süsteem jne.

Kahtlemata on väiketootjatel raskusi oma toodangu turustamisega, kuid sm Savisaare nim. Tallinna I Toidukaubastu (taas)loomine munitsipaalpoodide sildi all on väga absurdne idee.

Kui väiketootjad suudaks oma toodangut toota vajalikus mahus ja hinnaklassis, siis ei oleks neil ka probleeme ketipoodides.

Kuigi olen üsna majanduskauge inimene, saan igaljuhul juba tarbijana aru, et kui midagi on kusagil müügil odavamalt kui analoogne toode teisal, tuleb sealt osta. Ja ma ei ole eeldatavalt ainukene.

Nüüd tulebki kogu idee kõige olulisem osa — kuidas munitsipaalpoes müüdava kaup muutub odavamaks kui mujal müüdav kaup? Kõige loogilisem on, et kaupa hakatakse doteerima Tallinna eelarvest.

Selge on ka see, et kesklinnas asuvat kauplust ei põlga ära ka Viimsi või Saue elanikud. Seega peaksin mina tallinnlasena maksma kinni ka teiste eestimaalaste odavamad makaronid.

Muidugi saab selle vastu kehtestada Ostukaardid — mäletate? 90-ndate alguses olid need koos talongidega iga rahakoti kohustuslik sisu. Ajal, kui Edgar Savisaar oli peaminister.

Võibolla siin on kogu normeerimise, kontrollimise ja soodustuse jagamise põhjus — toona, peaministrina, haldas Savisaar kogu süsteemi.

Pärast seda on tal terviksüsteemi haldamise ja loomise kogemus olnud ainult Tallinna linnapeana, sest sise- ja majandusministrina tegeles ta ainult spetsiifiliste valdkondadega.

Defitsiit annab võimaluse jagada. Selge on, et kui toiduainetel kehtivad munitsipaalpoodides odavamad hinnad, saab tugevalt tõsta Keskerakonna liikmete hulka, sest erakonna siselisti on võimalik saata olulist informatsiooni — teisipäeval kell 12 saabuvad munitsipaalpoodidides müügile banaanid ja Luunja kurk kilohinnaga 9.90.

Kui majandusprogrammis juhtiakse tähelepanu energiahindade plahvatuslikule tõusule, siis jääb minule sügavalt arusaamatuks, miks Tallinn ei sõlmi Gazpromiga otselepingut, millega näiteks tallinlastele oleks toasooja ja toiduvalmistamise gaas võrreldes teistega tunduvalt odavam? Tallinn on ju selleks võimeline, kui riik ei ole? Ja järele jäänud raha arvel saaks osta toitu tavapoest, mitte tõttama munitsipaalpoodi.

Järgmise ideena võib Tallinna linnapealt oodata ka Tallinna Panga asutamist, mis võtaks KredExilt üle viimase funktsioonid ja hakkaks lisaks pakkuma tallinlastele 0-protsendilise intressiga laenu vastukaaluks röövellikele välispankadele.

Kui elanikkonna toidu- ja rahamured on lahendatud jääb üle ainult oodata Tööstuskaubastu (taas) asutamist kus kodumaised trikotaažitooted, seep ja lõhnaõli on müügil imeodavate hindadega.

Riiklikku doteerimist teatud tarbimistele (esmased toiduained, soojus jne) saavad endale lubada maavarade poolest rikkad riigid nagu Venemaa, Norra või kasvõi Venezuela. Võibolla aga teab Tallinna linnapea midagi, mida laiem avalikkus ei tea.

Nimelt, et Eestis saab rajada oma maagaasimaardla Prangli saarele, sest gaasi seal leidub.

Ja kui kunagi põlati need varud kasutuselevõtmiseks liiga väikesteks, võib Tallinna ja Helsingi vahelise raudteetunneli rajamise varjus vaikselt uurida ka neid varusid ja siis võidukalt teatada — Tallinn loob gaasiosakonna.