Häbist ja seksuaalmoraalist tuleks justkui vabaneda. Ajast aega on aga hästikasvatud, ehk seksuaalkompleksidega naisi peetud kõige ihaldusväärseimaks. Seda teadis ja sellele rajas oma erootika isegi markii de Sade.

Niinimet seksuaalkompleksidega naine on palju kütkestavam kui ilma nendeta. Ja eelkõige seepärast, et ta suhtub seksisse tõsiselt, sestap, et seks pole talle lihtsalt võimlemine või füsioloogiline vajadus.

Seks on piiride ületamine. On sündmus. Tegelikult on seksis 90% psühholoogiat ja 10% füsioloogiat. Slaavi sooruuringute keskuse teadurid väidavad, et kompleksidega naine pole mitte diagnoos, vaid seksuaalpoos. Ja psühholoogiline, intellektuaalne poos, millele on rajat paljude kunstiteoste esteetika.

See intellektuaalne poos ei tule niisama — instinktide tasandil, soovi järgi — see on isiksuse tasand.

Tegelikult on ju kompleksideta naised steriilsed ja igavad nagu pornopildid või Kenderi “Check Outi” kangelased. Seksuaalkompleksideta naine on nagu ternaþöör, võimlemismasin.

Võib-olla on ka üks homo- ja biseksuaalsuse plahvatuse põhjusi selles, et paljud naised ei võta oma seksuaalsust enam tõsiselt…?

Seksuaalkompleksid, seksuaaltabud on intellektuaalse seksi alus. Iga intellektuaalne seksuaalpoos tugineb teatud tabul. Seksuaalrollid on erutavad just seetõttu, et nad erinevad prostituudi osast.

Kristlus ei ole asjatult armastuse religioon, sest enam kui ükski teine usk on ta hoolitsenud seksuaaltabude eest, säilitades nii intellektuaalse seksi ja “intellektuaalsete pooside” kvaliteedi.

Talmudi pärimus räägib, et keerubid on pidevas armumängus seni, kuni Iisrael täidab Jahve seadmust ja ühendused katkevad, kui Iisrael patustab. Jumal aga liigub ja räägib keerubite keskel….

Esimene seksuaalrevolutsioon vabastas keha, et teises  — käimasolevas -jõuda intellektuaalse seksini. See pole enam triviaalsete füsioloogiliste kõrvalekallete aeg, kus võitlus käib väliste normidega, vaid pinge on inimese enese sees — tema teadvuses.

Seega on teine seksuaalrevolutsioon ja traditsiooniline moraal otsekui ühe mütsi all: mõlema sihiks on seksuaalsuse metafüüsika taastamine. Mõlemad vaatavad tavaseksi kui midagi puudulikku, ebatäielikku.

Ja huvitav on see, et traditsioonilise seksuaalmoraali ja teise seksuaalrevolutsiooni ühismõju on tugevam just neis maades, mis jäid esimesest ehk kehalisest seksrevolutsioonist suht puutumata.

Intellektuaalne seksuaaltabude ületamine ei ole lihtsalt üks piiride lammutamine, vaid on avastamine, mis on nende piiride taga — ja sügavuses. Paradoksaalne on see, et vabadus ei tule mitte mängureeglite kaotamise, vaid nende tunnustamisega.

Mängureeglid ei peata mängu, vaid loovad selle. Kui jalgpallis või mistahes sportmängus kõrvaldada reeglid — mis siis järgi jääks? Kogu mängu ilu ja pingetpakkuv oleks läinud.

Mängureeglid — see on osa mängust endast, sest need annavad võimaluste paljususe. Pannes piirid triviaalsusele suunavad nad partnereid otsima kõrgemaid ja huvitavamaid võimalusi.

Üks selle parimaid näiteid on keskaegne kurtuaasne armastus. Rüütliarmastus oli tõeline rituaal tunnete sfääris.

On tõsiasi, et mida läbimõeldumad ja paremad reeglid, seda huvitavam on mäng. Ja seda kõrgemal on ta rutiinist ja triviaalsusest. Seksuaaltabud ja seksuaalkompleksid hoidsid ja hoiavad ka praegu seksuaalsuse sakraalsust.

Seepärast on seksuaalkompleksid nii väärtuslikud. Seksuaaltabud on antud ülevalt ja vanad teadsid neid hoides, mida nad tahavad  — neil oli aimu tõelisest seksuaalsusest, mis haarab nii inimese ihu, hinge kui vaimu.

Seepärast on minu meelest ka teretulnud pornograafiavastased manifestatsioonid. Sest pornograafia on parima profaneerimine inimeses — erootika seevastu aga on kunst, jah — tegelikult sakraalne kunst. Labane pornograafia võtab seksuaalsuselt selle intellektuaalsuse, mängulisus tabude keerdkäikudes ja neid ületades aga võib anda sügavaid katarsilisi elamusi.