Seks, Pepsi ja sabotaaž Sydneys

Allar Tankler, comment@delfi toimetaja

Küünikute meelehärmiks ei olegi olümpiamängud igavad. Spordifännid peavad telekaesist diivanit jagama majandusest mõtlejatega, keda huvitab mängude maksumus ja marketinginipid; poliitikutega (mida paremini läheb Seil ja Tõnistel, seda paremini läheb Isamaaliidul) ja tavaliste inimestega — ehk siis meiega, keda huvitavad seks, narkootikumid, vägivald ja loomulikult ka “sportiv noorsugu, võistlemas ausas võistluses oma võistkonna auks ja spordi kuulsuseks. Ikka kiiremini, kõrgemale ja tugevamini!” (nagu kirjeldab nähtuse põhieesmärki oma koduleheküljel EOK).

Kõigepealt on rõõm märkida, et Togo delegatsioon jõudis õnnelikult pärale. Ma ei olnud ainuke, kes nende pärast muretses, kui nad augusti keskel ookeani ületades kaduma läksid (Independent, 16.8). Korralduskomitee liige, kes ei kaotanud lootust, et nad avatseremoonia alguseks Sydney üles leiavad, ei välistanud siis, et nad hoopiski Prantsusmaale otsustasid emigreeruda. Eile interneti vahendusel mu hing siiski rahunes, leides, et erinevatel andmetel kaks kuni kolm Togo sportlast on tules.

Olümpia-vaimu põhilisteks vaenlasteks on loomulikult doping ja Pepsi produktid. Kui esimese eest kaitsevad täiendatud testid ja esimesed patustajad võeti juba vahele, siis vere- ja uriiniproovid Pepsi tarvitamise tuvastamiseks on siiani vaieldavaid tulemusi andnud. Ometigi peab Pepsi vastu võitlema (ja mitte sellepärast, et Coca-Cola suursponsor on, Pepsi on lihtsalt “kahjulik”) ja seetõttu küsivadki turvamehed areenidele voolavate pealtvaatajate käest, ega nad ei ole taskusse unustanud nuge, tulirelvi või Pepsi purke (Guardian, 18.9). Kuid ega tulihingelistel Pepsi-fännidel eriliseks peavaluks põhjust pole, meie oma mees Sydneys, Imre Tiidemann, demonstreeris, et turvameetmetest võib hea tahtmise korral ka püstoli mööda viia (SLÕL 13.9).

Siiski ei ole kõik millenniumi esimestel mängudel möödunud viperusteta. Ja ma ei pea silmas prostituute, kes end olümpiakülla suutsid smugeldada (“Me oleme iluuisutajad! Ausalt!”). Briti džuudotüdruk Debbie Allen sattus sabotaaži ohvriks, mistõttu ta diskvalifitseeriti (Times, 18.9). Keegi Paharett oli toppinud proovikaalu vahele pabertaskuräti, mistõttu ei osanud neiu aimatagi, et ta sulgkaalu (52 kilo) jaoks liig raske oli. Paari tunniga, mis tal enne ametlikku kaalumist aega oli, püüdis ta jooksmise ja higistama panevate harjutustega gramme kaotada ning käis juuksuris aga isegi alasti kaalule astudes oli ta 50 grammi liig raske. Ega varem polegi vist keegi mõelnud “Citius, Altius, Fortiuse” täiendamisele, kuid miks ei võiks moto sisaldada ka ideaali “kergemaks”?

Kus see pealkirjas mainitud seks siis olümpiamängudel figureerib? Jällegi ei räägi ma nendest prostituutidest. Ega Debbie Allenist, kes paljalt end kaaluda laskis. Eesti oma, muuhulgas lootustandev ja andekas, ujuja Elina Partõka, lõpetas 200 meetrise distantsi 31. kohaga. Kokku oli ujujaid 40. Siiski ei ole põhjust meelt heita või talle liigselt kaasa tunda: kui tihtipeale on noore sportlase kõik unistused seotud medalite, šampuse, võidurahade või vähemalt diplomitega, siis noorel Elinal on ka teised unistused: omanimeline siseujula Kohtla-Järvel ja poseerimine Playboyle. Ta rääkis ilma selle va valehäbita Põhjarannikule (15.9), kuidas üks fotograaf alguses arvas, et teda võiks täitsa näiteks duši all pildistada aga pärast siiski nentis, et mitte paljalt. Aga ta keha võib selle tasemeni täitsa areneda, teab ta rääkida. Muidu oleme me olümpiamängude taaselustamisest saati paljastest sportlaste kehadest pääsenud. Kuigi Pierre de Coubertin, kes taaselustamisega kuidagi seotud oli, leidis muuhulgas ka, et pealtvaatajad segavad võistlejaid (siis ei olnud igale areenile paigutatud suursponsorite reklaamid veel animeeritud) ja sellest väiksest lahkhelist oleme me üle saanud (teleülekannete monopoli omava NBC kiuste). Aga ujujate uued kostüümid, kuigi liibuvad, näitavad pigem tendentsi veel vähem paljastatud keha poole.

Küünikutele on igatahes esimene nädal Sydneys juba rõõmu teinud, ka neile, kes vaid meedia vahendusel ülalnimetatud sündmustest osa saavad. Ainukeseks pettumuseks on tänaseni olnud vast see, et pärast kõike seda vaeva, mida austraallased nägid olümpiatule süütaja identiteedi saladuses hoidmisega ei teinudki seda mõni pingelise treeningu läbiteinud koaala.