Kingitustega täpselt samuti. Kui on vaja mõni suurem kingitus teha, tehakse see ühiselt, seda nii lastele kui täiskasvanutele. Ikkagi püütakse teada saada, mida keegi tegelikult tahab ja seda ka kinkida. Siis on rõõm kingist ehe nii saajale kui kinkija(te)le. Loomulikult ei tee kõik kõigile kingitusi, see poleks mõeldav. Enamasti teeb iga pere oma liikmetele, ja kui on soovi, siis veel kellelegi.
Nähes kingisaajate, eriti laste, siirast rõõmu ja õnne kinkide üle, mida nad tõesti ootasid, saabki tõeks jõulumuinasjutt. Ununeb, kes tegelikult kingid tegi. Ja keegi ei oota tänu. See ongi ju Jõuluvana ime ja jõulurõõm. Saamise ja andmise rõõm.
Kas meie lapsed usuvad veel Jõuluvana? Ütleme nii, et me kõik usume, vaikival kokkuleppel. Kord hakkas suurem vend väikesele õele seletama, et Jõuluvana pole olemas. Selle peale ütles ema, kes seda kuulis, et kingitusi saavad Jõuluvanalt need, kes teda usuvad. Ja nii ongi ju.
Nii armas on leida detsenbrihommikul sussi seest päkapiku toodud väikest üllatust. Mis siis, et tead, kes see päkapikk oli, aga mõnus ja salapärane on ikka. Ja kingitusi saada Jõuluvanalt on hea, olgu või mõne euro väärtusega.
Mul on olnud elus väga raskeid aegu, majanduslikult isegi niisuguseid, et lapsele piima ostmiseks polnud raha. Kuid kuidagi on kõik olukorrad elus lahenenud ja üle elatud. Lapsepõlves omandatud oskus tunda rõõmu hetkest on aidanud mind läbi elu.
Kallid inimesed, leidke endas üles rõõm. Andmisest ja saamisest. Olge õnnelikud hetkes. Looge ise omale ime ja andke see edasi oma lastele. Vaadake laste silmi, kui nende suur soov täitub. Vaadake laste õnne särava jõulupuu ja küünlatulede üle. Ärge võtke neilt seda muinasjuttu, leidke see hoopis endas üles. Kuulake lähedaste kingisoove. Kõigil on soove, mis materiaalselt on nii kallid kui ka odavad. Olgu kingitus just see, mis soovitud.