Olen sattunud nende pühade ajal lugema mitmeid arvamusi ja kommentaare jõulude teemal. Need teevad mind kurvaks. On nii palju inimesi, kes ei oska tunda tõelist õnnetunnet hetkest, rõõmu andmisest ning kõige selle jagamisest lähedastega. Tundub, et jõule peetakse kohustusest, südames on kadedus ja andmine on kibe.
Minu jaoks on jõulud hingele kauneim aeg aastas. Ma ei pea end kristlaseks ja Kristuse sünnipäeva ma ei tähista. Kuid see ootus ja millegi uue lootus annab sooja ja paneb silmad särama. Jõulud on ikkagi imede aeg ja olid seda juba enne Kristuse sündimist.
Minu lapsepõlves peeti jõule poolsalaja. Kuna minu isa oli olnud Siberis vangilaagris Nõukogude võimu tahtmisel, ei räägitud meie kodus palju jõuludest, enne kui ma ise hakkasin asjast aru saama. Küll aga tähistati meil nääre ja uut aastat.
Praegu ma tean, kui rasked olid vanematel ajad kuuekümnendatel aastatel, kuid lapsena mina seda tunda ei saanud ja alati oli see lootus ja kuusepuu ja küünlasära ja Jõulu(Nääri)vana ootus. Kingitused olid muidugi ka, aga ma eriti ei mäleta, mis, mäletan vaid õnne ja rõõmutunnet.
Kogu pere oli koos: tädid ja onud peredega ja vanavanemad. Kõigist kiirgas puhast rõõmu. Lauldi jõulu- ja näärilaule ja ka lorilaule, tantsiti. Mulle tundub, et need inimesed oskasid tunda rõõmu hetkest. Ja meie, kes me olime siis lapsed, oleme selle kingi kaasa saanud kogu eluks.
Ma ei mäleta, millal ma enam ei uskunud päris Jõuluvanasse. Oma esimese kingi tegin ma 11-aastaselt. Nägin poes imearmsat pisikest puust suveniireeslit karvase lakaga. Pakkisin salaja ja sokutasin kuuse alla. Emal on see eeslike siiani alles riiuli peal. Aga see suur tunne, mis minus ärkas, nähes teise inimese rõõmu ja silmade sära, pole minus kunagi kustunud, ainult kasvanud.
Olen nüüd ema ja seitsmekordne vanaema. Jõuluootus on minus ikka alles, nagu lapsena. Esimesel vähegi sündsal võimalusel kaunistan oma kodu, kuuseokste ja küünalde lõhn toob hinge ärevuse ja peale pimedat sügist tunduvad jõulutuled nagu lootuse ja uue alguse sümbolid.
Traditsioon, et pere koguneb jõulude ajal kokku, on meil ikka alles. Kõigil mu tütardel on suured pered ja on nii juhtunud, et ka nende kaasadel on palju õdesid-vendi. On ju loomulik, et kui jõululaua äärde koguneb vähemalt 24 inimest, tuleb asja enne organiseerida, kokku leppida. Meil lepitakse kokku, kes millise osa toiduga tegeleb. Kes toob liha, kes kooki. Kes käib vanaemal järel 100 km kaugusel maal.
Kingitustega täpselt samuti. Kui on vaja mõni suurem kingitus teha, tehakse see ühiselt, seda nii lastele kui täiskasvanutele. Ikkagi püütakse teada saada, mida keegi tegelikult tahab ja seda ka kinkida. Siis on rõõm kingist ehe nii saajale kui kinkija(te)le. Loomulikult ei tee kõik kõigile kingitusi, see poleks mõeldav. Enamasti teeb iga pere oma liikmetele, ja kui on soovi, siis veel kellelegi.
Nähes kingisaajate, eriti laste, siirast rõõmu ja õnne kinkide üle, mida nad tõesti ootasid, saabki tõeks jõulumuinasjutt. Ununeb, kes tegelikult kingid tegi. Ja keegi ei oota tänu. See ongi ju Jõuluvana ime ja jõulurõõm. Saamise ja andmise rõõm.
Kas meie lapsed usuvad veel Jõuluvana? Ütleme nii, et me kõik usume, vaikival kokkuleppel. Kord hakkas suurem vend väikesele õele seletama, et Jõuluvana pole olemas. Selle peale ütles ema, kes seda kuulis, et kingitusi saavad Jõuluvanalt need, kes teda usuvad. Ja nii ongi ju.
Nii armas on leida detsenbrihommikul sussi seest päkapiku toodud väikest üllatust. Mis siis, et tead, kes see päkapikk oli, aga mõnus ja salapärane on ikka. Ja kingitusi saada Jõuluvanalt on hea, olgu või mõne euro väärtusega.
Mul on olnud elus väga raskeid aegu, majanduslikult isegi niisuguseid, et lapsele piima ostmiseks polnud raha. Kuid kuidagi on kõik olukorrad elus lahenenud ja üle elatud. Lapsepõlves omandatud oskus tunda rõõmu hetkest on aidanud mind läbi elu.
Kallid inimesed, leidke endas üles rõõm. Andmisest ja saamisest. Olge õnnelikud hetkes. Looge ise omale ime ja andke see edasi oma lastele. Vaadake laste silmi, kui nende suur soov täitub. Vaadake laste õnne särava jõulupuu ja küünlatulede üle. Ärge võtke neilt seda muinasjuttu, leidke see hoopis endas üles. Kuulake lähedaste kingisoove. Kõigil on soove, mis materiaalselt on nii kallid kui ka odavad. Olgu kingitus just see, mis soovitud.
Olgu teie silmis ikka õnnesära! Olgu kingitused kuuse all ikka Jõuluvana toodud ja täitugu teie suurimad soovid! Olgu lähedased ikka teiega, ükskõik kui suurt vaeva see nõuab! Ja uskuge südamest üht meie tuntud ühiskonnategelase jõulusoovi: pidage vastu, paremad ajad on lähemal kui me arvame!
Sisu mugavamaks tarbimiseks
telli Delfi Kogupakett või reklaamivaba pakett.
