Seiklused Moskva rongis: tarakanid, teejoomine ja vägivald
Rong ja Venemaa on nagu midagi lahutamatut ja juba aegade algusest kokkukuuluvat. Sellega seostub minu jaoks teejoomine, kriminaalsed vahejuhtumid, seltsielu ja meeletu annus tagasi-minevikku-tunnet. Ning loomulikult "Tšumadan ukradina!", kuidas siis muidu! Õnneks tšumadan jäi mu sõbral seekod alles, kuid selgus, et üldiselt rongisõit Venemaal selline välja näebki nagu arvata võiks.
"See on täitsa omaette subkultuur, keda seal näha saab," kirjeldas ta. Mis subkultuur saab olla ühes rongis, imestasin. Rongis reisivad ju juhuslikud inimesed igasugustest kultuurikihtidest ja allkihtidest. Aga ei, ta vist ikka tõesti ei eksinud.
Ta oli rongis üks väheseid välismaalasi ning suurem osa seltskonnast moodustas tõesti üsna homogeense seltskonna, kes on harjunud rongiga sõitma, tunneb rongikultuuri ja käitub täiesti omalaadselt. Ja miks ei võikski pidevalt rongis sõitjatest tekkida uus subkultuur? Venemaal on vahemaad nii pikad ja kui tundide ja päevade kaupa rööbastel loksuda, jõuab selle ajaga tekkida nii mõndagi.
Mu sõber sai üsna kohe jutule ühe tatari tüdrukuga, kes parasjagu õppis Soomes ning oli päris palju maailmas ringi rännanud. Inglise keel oli tüdrukul suus ja keelebarjääri ei tekkinud. Ümberringi mõikas mõni teinegi maailma üht suurimat keelt ning keegi tegi isegi ettepaneku lauamängu mängida.
Aeg möödus ja veidi enne kella kümmet hakkas rongitäis nagu ühes rütmis voodeid tegema. Enne seda söödi siin-seal kurki-tomatit. Mu sõber ja tema mängukaaslased viivitasid põhku pugemisega, kiiret ju polnud. Kuid see oli suur viga. Punkt kell kümme läksid tuled järsku surnuks, nii et mitte midagi polnud enam näha. Hilinejad pidid pimedas hakkama aset tegema.
Suurim vahejuhtum oli aga väike lööming. Õieti ei ole lööming üldse õige sõna. Kuni mu sõber tualetis käis, oli tema uus sõbratar läbi vaguni voodite vahelt läbi jalutanud ning ärritanud sellega üht ülemisel naril magavat tursket meest sedavõrd, et ta neiust ootamatult kinni haaras ja teda vastu voodipiiret taguma hakkas. Kui mu sõber tualetist naasis, istus tüdruk oma kohal ja nuttis, ta oli päris valusasti viga saanud. Teised rongisõitjad olid kogunenud ta ümber teda lohutama ning kohalekutsutud korrapidaja viis mehe minema. Kuhu, seda sõber ei teadnud vist isegi.
"Tal oli algusest peale meiega mingi probleem," vihjas sõber, et välismaalased ei pruugi kõigile kohalikele meeldida.
Veidi enne kella kuut hommikul aeti kõik üles, käidi asjal, et linna ei peaks roojama, joodi teed (see on tõesti vene rongis "must be") ning jõuti kohale.
Naisterahvana ei julgeks ma küll Venemaa-sisest sõitu üksinda ette võtta. Olen kuulnud varasemast ajast ka palju intrigeerivamaid lugusid. Üks mu sõbratar käis kunagi ammu rongiga Venemaad avastamas ning õhtu saabudes olid kõikjalt välja ilmunud suured tarakanid. Et rahulikult magada, nii et prussakad seljas ei jalutaks, tegi ta enda vastas istuvale mehele ettepaneku vaheldumisi öö läbi teise üle valvata. Meesterahvas oli nii suuremeelne, et võttis valvamise terveks ööks enda peale.
"Kui pea padjale panin ja silmad sulgesin, kuulsin, kuidas matsud hakkasid käima igal pool minu ümber. Ta tappis ajalehega prussakaid," kirjeldas ta.
Vot see on tõeline Venemaa!
