"See, et ma Egiptusesse puhkama lähen, ei tähenda, et ma olen seksiturist!"
Olen seda varemgi märganud — mingi seltskonna meelest on Türgi ja Egiptus maailma nõmedaimad riigid, kuhu reisida, ja need, kes Tallinnast mugavate otselendudega päikesepuhkusele sõidavad, on justkui poolearulised. Iga kord, kui keegi julgeb öelda, et ostis reisibüroo vahendusel puhkusereisi, otsis meelega kõige odavama pakkumise ja tahab nädal aega rannas päikese käes peesitada, vaatavad need “tähtsad isikud” neile ülevalt alla ja ohkavad kaastundlikult. Nemad ei langeks iial nii madalale, et mingi reisibüroo vahendusel Egiptuse odavhotelli nädalaks sõita.
Hästi vahva, et paljudele meeldibki ise omal käel internetist lennupileteid otsida, hotelle broneerida ja võõras linnas ühest muuseumist teise tuhiseda. Mina ja väga paljud teised ei ole sellised “kultuuripeded”. Pärast väga pingelist ja väsitavat tööperioodi suudan ma mõelda ainult ühest — pikali ja sooja! Ma ei jaksa raisata oma aega lennupiletite otsimisele ja hotellide valimisele kohas, millest ma midagi ei tea. Puhkuse ajal tahan ma puhata ja minu jaoks on puhkus selline, kus ma ei pea midagi tegema ega kuhugi minema. Telefon on välja lülitatuna hotellitoas, mina rannas lamamistoolil päikest võtmas.
Oma puhkusest ma näiteks osadele rääkida ei saagi, sest reaktsioon on just selline, nagu eelpool kirjeldasin: “Äh, jälle sa tuled oma Egiptuse jutuga, midagi põnevamat pole rääkida vä? Ma ikka käisin omal käel Tšiilis, vot see on elamus, mida sa jahud oma soodukatest siin!” Või veel: “Selle asemel, et seal Türgis ja Egiptuses käia, kogu raha ja sõida kuhugi normaalsesse riiki!” Aitäh hea soovituse eest! Mina ei ütle iialgi oma tuttavatele, kes näiteks suusareisile või Pariisi kultuuripuhkusele lähevad, et miks sa oma raha sellise lolluse peale raiskad, kogu parem raha ja sõida näiteks normaalsele reisile, näiteks Kuu peale…
Teine arvamus, mis Egiptuse ja Türgi kohta levib, on see, et naised käivad seal ainult seksi pärast. Muidugi olen minagi näinud selliseid paarikesi seal tänaval, aga arvata, et kõik eestlannad välismaal seksireisidel käivad, on sama jabur kui kõikide araablaste terroristideks tituleerimine.
Selle pärast, et mingid tegelased peavad end minust nii palju paremaks, et võivad omast arust kritiseerida mu valikuid ja halvustada mu otsuseid, läks mul puhkusetuju hoopis ära. Suur rõõm on puhkuse juures ka see, et pärast saab oma muljeid kellegagi jagada, aga minu "sõbrad" võtsid selle võimaluse seekord ära. Vähemalt sai selgeks, kes on mu tõelised sõbrad ja kelle telefoninumbrid ma oma telefonist ära kustutan.
