Edgar Savisaare kõne Vene Föderatsiooni välisministeeriumi Diplomaatia Akadeemias sisaldas väljaütlemisi, mis tänase Ukraina-Vene konflikti juures nõudsid selgitusi. Väidet, et Teine maailmasõda koos okupatsiooniga pole mõjutanud Eestimaa rahvastikku nii drastiliselt, kui seda on teinud paremliberaalse juhtimise aastad, võib tõlgendada mitmeti. Samuti on Lääs Putini tegevuse sügavalt hukka mõistnud ning Krimmi referendumi püssitorude ees läbiviimist ei tunnista üksi demokraatia. Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare seisukohad „rahva vaba tahteavalduse" osas lausa karjusid intervjuu järele.

Savisaar saabus möödunud neljapäeval Moskva lennukiga kell 10:05. Tallinna lennujaama fuajees ootasid Tallinna linnapead kolme telekanali ajakirjanikud. Mina Kanal 2 esindajana, Eve Heinla TV3-st ja Anna Gavronski ERR-ist. Kümmekond minutit enne Moskva lennuki saabumist  jõudsid lennujaama Keskerakonna pressiesindaja Taavi Pukk ja linnapea nõunik Moonika Batrakova. Astusin Taavi Puki juurde ja ütlesin, et sooviksin härra linnapeaga intervjuu teha. Pukk ütles, et ei saa midagi lubada ja selle üle otsustab Savisaar ise, kas ja kui palju ta peab vajalikuks rääkida. Täiesti tavaline olukord.

Ajakirjanikud olid tunnistajaks, kuidas Batrakova oli kellegagi telefoniühenduses ning peeti plaani, kuidas linnapea võimalikult kiirelt lennujaamast autosse toimetada. VIP-pääslat ei saanud kasutada, sestap tuli Pukil ja Batrakoval leppida olukorraga, kus kolm kaamerat Savisaart vastu võtavad.

Kell 10.10 astus Savisaar koos Tallinna linnakantselei meediaspetsialist Maria Juferevaga saabuvate lendude saalist lennujaama fuajeesse. Savisaar loendas juba kaugelt teda ootavaid ajakirjanikke - „Üks, kaks, kolm - vähe, vähe!"

Savisaar oli kohe alguses ärritunud ja rääkis kõrgendatud toonil. Batrakova püüdis Savisaart koheselt ajakirjanike eest ära tirida, vabandades, et „Meil on kiire!". Aga Savisaar ütles, et tahab asja meediale selgitada. Esimesed küsimused esitasid ERR ja TV3. Savisaar rääkis, millal sai Moskva kõne kokku lepitud ja kellega ta Moskvas kohtus.

Savisaar patsutas Anna Gavronskit õlale ja teatas, et täpselt temasugune „rumal või provokaator"  ajakirjanik RIA Novostist tõlgendas Moskvas öeldut valesti. Saime teada, et ta istus ühel kontserdil Venemaa raudteede juhi Vladimir Jakunini kõrval. Seejärel rääkis Savisaar pikalt nähtud kontserdist, kus esinesid puuetega lapsed. Äärmiselt tänuväärne lugu, aga arvestades olukorra tõsidust, on see täiesti kõrvaline teema.

Savisaar tunnetas, et küsimused ei liigu selles suunas, mida ta sooviks ning alustas liikumist. Muide, see on Savisaarele ainuomane käitumine - kui küsimused või ajakirjanik ei meeldi, kõnnib ta kiirel sammul eemale. Asusime lennujaamast välja kõndima, endiselt küsimusi esitades. TV3 mikrofon puutus kergelt vastu Savisaare nina. Tallinna meediaspetsialist Maria Jufereva asus koos Moonika Batrakovaga ajakirjanikke füüsiliselt blokeerima.

Ukseavasse jõudes esitasin Savisaarele küsimuse, mis mind isiklikult kõige enam huvitas - kuidas kommenteerib Savisaar seda, et ta on väitnud, et Teine maailmasõda on Eestile olnud vähem probleemne kui parempoolne valitsus. Poole küsimuse pealt lükkas Maria Jufereva mind Savisaarest eemale, öeldes: „Laske läbi!".

Samal hetkel komistas Savisaar lennujaama ees oleva äärise vastu ja palju ei puudunud, et ta oleks pikali kukkunud. Olin valmis temast kinni haarama, et ta ei kukuks.  Sel hetkel Savisaar peatus, vaatas mulle otsa ja teatas, et olen liiga palju õlut joonud. Ütlesin, et ei joo õlut, sest olen karsklane. Selget vastust Teise maailmasõja võrdlusele ei tulnud.

Jufereva lükkas samal ajal minu kaamerameest eemale, aga too jõudis teiselt poolt ringiga vastu tulla, Savisaar muutis samal hetkel suunda ja puutus kergelt vastu telekaamera kummist varjukit. Savisaar pöördus ümber ja nõudis vastust, et kes teda ründas, lükates samal ajal minu mikrofoni jõuga alla. Ütlesin, et ta ei puutuks mikrofoni. Savisaar vastas sarkastiliselt, et ta puutub seda sama palju kui mina katsun mikrofoniga tema nina. Ütlesin, et mina seda ei teinud. Ja tõesti - ma polnud seda teinud. Seejärel istus Savisaar autosse ning see sõitis minema. Savisaar, muide, turvavööd  ei kinnitanud.

Mis oleks selle hommiku kokkuvõte? Esiteks oli tegu täiesti tavapärase Savisaare käitumisega, kus ta ei soovi oma seisukohti selgitada ning ei anna meediale muud võimalust, kui talt käigu pealt küsida. Olen Kanal 2-s töötanud 2005. aastast ning Savisaar on ainus Eesti poliitik, kes suhtub ajakirjanikesse kui alamasse või põlastusväärsesse inimklassi. Kuigi intervjuude kvaliteet sõltub suurest Savisaare tujust, meenuvad mulle vaid üksikud korrad, kui ta on andnud klassikalise intervjuu, kus talle ei pea järele tormama ning küsimustele saab ka sisulised vastused.

Kõik teised intervjuud lõpevad sellega, et Savisaar lavastab olukorra, kus „Savisaart rünnatakse", „debiilsed ajakirjanikud küsivad ebaviisakaid küsimusi" ning „käituvad matslikult". Loomulikult aktiviseeritakse selliste uudislõikude kommentaariumites ka erakonna andunud fännid, kes asuvad ajakirjanikke sopaga üle valama ning füüsilise vägivallaga ähvardama.

Kui Keskerakonna pressiesindaja Taavi Pukk kurdab tänases Pealinnas, et meedia pommitas Savisaart ründavate küsimustega, siis on see vaid tunnustus Eesti meediale. Kui poliitik ei käitu riigimehelikult, kõneldes okupatsiooni ellu viinud riigi pealinnas avalikult sellest, et Krimmi referendumi legitiimsus polegi kõige olulisem, siis tulebki teda küsimustega rünnata. Eesti meedia ongi tänaseni poliitikute vastu olnud lubamatult leebe ning siin pole poliitilisel usutunnistusel mingisugust tähtsust.

Härra Savisaar! Austus ja lugupidamine peab olema kahepoolne. Ja siin pole põhjust kategoriseerida meie küsimusi meeldivateks ja ebameeldivateks. Muidu jääbki lõpuks Tallinna pressikonverentsile alles vaid Tallinna TV ja Pealinnaleht, mille reporterite küsimused on eelnevalt kooskõlastatud nagu on neile teada ka vastused. Niisiis! Millal me võiksime teha intervjuu, mis on tõeline intervjuu, mitte meediatsirkus?