Arvatagu Savisaarest ja arvaku tema võidusambast mida tahes (läinud aastal arvas ta oma blogis, et Vabaduse väljak ja võidusammas on tore tervik), ta on siiski Eesti pealinna linnapea ning kahe suurima hulka kuuluva erakonna juht. Mina isiklikult võtan fakti, et Savisaar tseremooniat ignoreeris, solvanguna eesti rahva aadressil.

Pole vaja olla geenius, et mõista, miks härra linnapea samba avamist kusagilt mujalt jälgis, võib-olla linnavalitsuse aknast, võib-olla Hundisilmal telekat vaadates. Kohalikud valimised on nelja kuu kaugusel. Savisaar kartis võidussamba pühitsemisele tulekuga pahandada oma venekeelse valijaskonna seda osa, kes meie võidusammast ei talu.

Selline odav poliitlipitsemine on aga täiesti talumatu olukorras, kus suur osa Eestit püüab sammast siiski lepitus-, mitte lahutussambaks mõelda ja kujundada. Edgar Savisaare isiklikul eeskujul oleks olnud oluline roll teatud osa eestlaste ning Eesti venekeelse elanikkonna suhtumise kujundamisel. Seda alatum ja reeterlikum oli mitte tulla.

Ma olen aeg-ajalt mõelnud, et Keskerakonna nägemus kõigist Eesti asjadest ei olegi hull, mõnikord olen neile isegi valimistel hääle andnud. Pärast linnapea seekordset käiku, mida ma võin vabalt tõlgendada endale ja kõigile teistele eestlastele näkkusülitamisena, on kindel, et need ajad on möödas. Härra Savisaar, te ei kaotanud mitte ainult minu lugupidamist, te kaotasite ka minu hääle.