Sass Henno: Lubage inimesel vahel eksida ka!

 (10)
Sass Henno: Lubage inimesel vahel eksida ka!
Päevaleht/Pressifoto, Rauno Volmar

Logisin end Facebooki kontole ja sain šoki. Alles ma ju lõpetasin gümnaasiumi ja nüüd hakkavad mu head klassikaaslased Härma päevilt kokkutulekut korraldama. Ja mitte niisama kokkutulekut, mu kallid lugejad, vaid juubelikokkutulekut. Kümme koolijärgset aastat on möödunud salakavalalt kiiresti. Kas on aeg mõtlema hakata, mida olen teinud ja kui palju on veel jäänud elus aega midagi ära teha? Millal mu keskeakriis ametlikult algab?!

Seoses kokkutulekuga meenub paratamatult kogu see pidu ja pillerkaar, mida keskhariduse omandamine endast kujutas. Mida kõike me ette ei võtnud! Kuni selleni välja, et vahel olid ka õllelõhnad juures. Tänu headele õpetajatele ei ole mul siiski kooliajast ühtegi mälestust, nagu oleks see aeg raske või ebameeldiv olnud. Õpetaja Aavasalu andestas mu matemaatika riigieksami 14 punkti, õpetaja Puusemp kannatas välja mu väljamõeldud lugemiskontrollid, klassijuhataja Tannberg kaitses õppenõukogus mind väljaviskamise eest ning õpetajad Hein ja Laats lubasid mul kirjutada täpselt selliseid kirjandeid, nagu ise tahtsin. Grammatika kahed käisid muidugi asja juurde. Miks see kõik ikkagi vahva oli? Ilmselt sellepärast, et õpetajad suhtusid „valedesse vastustesse” mõistvalt. Nad ei hinnanud iga üksikut tulemust eraldi, vaid jälgisid ka seda suuremat metamorfoosi, mille osaks me koolis olime.

Vigu elus rohkemgi kui koolis

Viimase kümne aasta jooksul olen kirjutanud raamatuid, teinud filme, õppinud siin ja seal, alustanud, arendanud ja põhja lasknud mõned väikefirmad. Pean tunnistama — olen teinud vigu nii koolis kui ka elus ja elus võib-olla rohkemgi. Praeguseks aga juhin ikkagi üht päris nutikat kommunikatsiooniagentuuri ja — saan taas hakkama. Arvan, et olen saanud selle julguse — ikka uuesti ja uuesti alustada ja katsetada — oma õpetajatelt, kes on andnud mulle signaale, et tavatud lahendused on tervitatavad. Mu head õpetajad, kas te kujutate ette, kui suur roll on olnud teie kanda?

Juba mu esimene töökoht oli mingis mõttes eksimus. Olin siis 16. Tegin Tartu ökokeskuses ökoloogilisi ehitusmaterjale. Kergsaviplokke, täpsemalt öeldes savi-liiva-puiduhakke-höövellaastuplokke. Savikrohvi, millele panime sisse hundinuiavilla ja katsetasime erinevaid liivu. Katsetasime palju ja loomulikult läks üht-teist ka aia taha. Aga siis astusin hoopis kunstikooli. Ja siis läksin õppima filmikunsti. Valikuid on olnud seinast seina, aga kas see ei käigi parima lahenduse otsimisega kaasas? Otsides tavatuid lahendusi ja astudes tavatuid samme, võime jõuda millegi uue ja väärtuslikuni. Loomulikult võib tavatus ka kätte maksta: koolis saad kahe, hiljem kurjustab sinuga meedia, tööandja pole rahul, sõbrad võivad selja pöörata — aga just ebaharilike lahenduste kaudu tehakse paremaks teadust, kunsti, edendatakse kultuuri.

Laskem loojal riskida

Kui meil lubataks rohkem eksida, saaksid meie lastest uue aja Vargamäe Indrekud, kes lähevad kooli just sellepärast, et seal otsida ja katsetada ning enda jaoks midagi uut leida. Minul on olnud just selline kool, kus ei tuntud hirmu katsetamiste ees, polnud ka igavust — iga päev juhtus midagi uut ja ootamatut. Isegi direktori kabinetis käskkirja saada oli huvitav!

Loov mõte käib tavatuid teid pidi ja raske on järge pidada. Aga mis siis! Ootamatud asjad on ju loovus. See on ka julgus — minna riski peale välja, ebaõnnestuda, aga ka õnnestuda. Loov natuur ei hoia pead maas, oh mis nüüd mina, peaasi et õpetaja mind ei küsiks. Loov natuur riskib.

Kahjuks olen pärast kooli, täiskasvanute maailmas kogenud pigem seda, et katsetamist ja eksimusi ei taheta andestada. Aga kas meie väike ühiskond on jätkusuutlik, kui ripume nii kiivalt üksteise vigade küljes, selle asemel et tunda rõõmu üksteise õnnestumistest? Kuidas vabastada meie vaim kiusatusest oma kaaskodanikke pidevalt atesteerida ja nendest igas asjas parem olla? Kuidas tagada igas koolis selline õhkkond, et kümme aastat pärast lõpetamist oleks tunne, et kooliaeg oli nii lahe periood, et kõik oleks olnud nagu alles eile?

Lahendus on loovõpe, mis sallib katsetamist ja eksimusi, mis viivad avastusteni. 21. sajandi maailm ei vaja enam tööstusrevolutsiooni algaegade haridusstandardeid ega koolitatud robotinimesi. Me vajame koostööd toetavaid ja koostöös uusi ideid loovaid, mitmekesisust austavaid inimesi. Nagu olid minu õpetajad Miina Härma gümnaasiumis.

Siinkohal saadangi oma kõige südamlikumad tervitused oma heale klassijuhatajale Enele ja soovin edu kogu kooliperele. Klassi kümnendal kokkutulekul kohtume, nagu Facebook teab rääkida.

Artikkel on pärit Õpetajate Lehest