Sash Uusjärv: Keppi, keeksi ja kuulsusi

Kes on kuulus ja kes ei ole, on öelda üsna keeruline. Sõltub, kelle käest küsida või mis nurga alt vaadata.

Võib vaadata nurga alt, et kuulsus = maine ehk tuntus, saavutatud tänu tegudele mingis vallas. Kõige lihtsam redel oleks ilmselt selline, et kõige ülemisel pulgal on üleilmsed tähed, neist veidi allpool kitsama regiooni-riigi-piirkonna omad, ja siis lokaalsed. No ütleme näiteks Johnny Depp — Benny Hill — Andrus Vaarik — Pets naaberkülast, kes käib maakonna kõikides pulmades isameheks, on kohaliku teatriseltsi juht ja üldse muhe mees.

Lähemalt vaadates tuleb mängu ka kuulsuste spetsialiseerumine. Erinevalt näitlejatest, kes jõuavad kino ja telepurgi vahendusel praktiliselt kõigini, on veel terve hulk kuulsusi, keda teavad vaid need, kes kindlate alade vastu huvi tunnevad. William Gibson, Helmuth Newton, Marco van Basten, Stephen Hawking, Florian Schneider… seda rida võiks jätkata lõpmatuseni.

Mõni nimi on tuttav, mõni mitte, kuid kahtlemata tunnevad neid kõiki miljonid. Kõik need kenad inimesed on oma tuntuse auga ära teeninud ja me teame, miks see nii on — nad on lihtsalt omal alal väga head. Silmatorkavalt, eriliselt andekad. Parimad.

Ja siis on veel terve persetäis teisi. Päris Hilton. Keegi Kevin Pritnimees. Mingi Danhammer. Kümned ja kümned ilma- ja seltskonnatibud, olgu nad nais- või meessoost, alates Anu Saagimi ja lõpetades Ryan Angelosega.

Selliste kah-kuulsuste tegijaks ei ole nemad ise, nende tegijaks on meedia. Mõnus massikommunikatsioon, mis vahendab nende tegemisi meile päevast päeva läbi kusekollaste kaameraläätsede või sama tooni lehekülgede.

Miks seda tehakse? Selleks on samuti ilmselt mitu põhjust. Kõige olulisem põhjus on raha. Ja raha määrab ära nõudlus, ehk mida rahvas tahab. Kõik, kes vähegi ennast teles ja ajakirjanduses toimuvaga kursis hoiavad, teavad, et kõik, mida rahvas tahab, on leiba ja tsirkust. Kollektiivne, nime ja näota rahvas on maitselage, ajudeta ja mäluta amorfne mass, mis ei taha muud kui keppi ja keeksi, ja kohe.

Me oleme uhked oma suurte tegijate üle, nagu Kaplinski ja Kross, Pärt ja Järvid ja kes kõik veel. Aga — jumala pärast — hoidke nad ometi raamides! Tilluke uudis, lühike tsitaat, sellest piisab. Leheküljepikkune mõtisklus oleks juba liig mis liig, seda ei jõua ju keegi läbigi lugeda.

Nad räägivad ju kole pikkade lausete ja keeruliste sõnadega. Ajakirjaniku püha kohus ja kohustus on olla vahendajaks, kes kärbib teksti ja nämmutab läbi, vahetab pikad sõnalohed lühikeste ja nunnumate vastu, kaunistab lõpptoote ahvatleva pealkirjaga. Ikka kõik lugeja huvides.

Meediakuulsustega on selles mõttes märksa lihtsam. Tema juba teab, mis rahvale meeldib. Tema teab, kuhu intervjuu sees puistata sobiv vandesõna või mürgine märkus, või millal teha avaldus à la aluspesu mõjub ahistavalt. Meediatähekesed on sõbralikud ja avalad, nad võtavad ajakirjaniku alati jutule ja neil on alati midagi öelda. Ning rahvas ei tüdi neist.

Ja miks siis mitte minna ammu sissekäidud teed, näidata teles ja leheveergudel ikka ja jälle ühtesid ja samu nägusid, kui vaeva selleks kulub vähem ning kindel on, et asi müüb. Sest „ilma rahata on kurb maailm,“ kui tsiteerida üht meie kuulsust.