Meediasse on ilmunud mitmeid homoseksuaalide (loe: geide, loe: omasooiharate, loe: pederastide – vali oma veendumustele ja maailmavaatele sobivaim väljend) vastaseid arvamusavaldusi. Neid on avaldanud peavoolumeedia väljaanded ning need on pannud mind, kõigest hoolimata seni omasoolembeste võitluste suhtes leebet ükskõiksust tundnud inimest, mõtlema, et varsti võtan ise vikerkaarelipu kätte ja astun sellega keset Viru tänavat või Narva maanteed.

Niivõrd tagurlikud, silmakirjalikud ja uskumatult religioossed on olnud need arvamused. Jätab mulje, et need esseed ja kolumnid on kirjutatud Ameerika Ühendriikide piiblivööndis, mõnes Utah' kolkas, kus kõik väikelinna elanikud valivad republikaane, on loomulikult käinud pühapäevakoolis ja korraldavad oma tagaaias bake sale'e ega ole kuulnudki kusagil Vanas Maailmas asuvast Eesti Vabariigist. Mis on Euroopa liidus HIVi levikuga absoluutsel esikohal; mis on kõige vähem usklik kõigist Euroopa liidu liikmesriikidest; kus on märkimisväärne hulk üksikemasid.

Isegi meie praegune president jättis maha oma “vana” naise ja perekonna, leides endale noorema elukaaslase, meie praeguse esileedi. Kõik järgnev pärineb Statistikaameti elektroonilistest infobaasidest ja peegeldab seisu aastal 2009: 1000 elaniku kohta on meil 4 abielu ja 2,38 lahutust; abortide arv 100 elussünni kohta on 61,5. Ning last, but not least: 9328 elussündi väljaspool abielu ja 6435 elussündi abieludest. Mida see tähendab: rõhuv enamus lastest sünnib Eesti Vabariigis väljaspool abielu, olgu see mehe ja naise vahel sõlmitud liit siis kristlik või ilmalik.

See kõik kokku ei jäta just muljet kõrgest ühiskondlikust moraalist, vankumatult hinnas pereväärtustest ega laitmatutest kristlikest elukommetest, kas pole? Mis ei peegeldu just vastu Toivo Tänavsuu (Eesti Ekspressi ajakirjanik ja kristlane, nagu teda formuleeritakse) hiljutisest artiklist pealkirjaga “Aga kui minu tütar abiellub oma sõbrannaga?” (Eesti Päevaleht, 11. oktoober 2010): ”Abielu on püha liit mehe ja naise vahel! Selle tarkuse annan oma tütardele varakult kaasa ja terve ühiskonna peremudelit tutvustab neile ka kiriku pühapäevakool.”

Ja natukese aja pärast sealsamas: “EL-i raha toel ette võetud „inimõiguste ja sallivuse” kampaania ajab häbematult segi mitu erinevat ja vastanduvat terminit, toetab armastuse mõiste jätkuvat devalvatsiooni. Tagajärjeks on häma, millest paljud aru ei saa. Ei usu, et Euroopast saaks raha näiteks tubaka, alkoholi või ekstreemse nudismi propageerimiseks. Ometi on kõigi nende tõekspidamiste ja nendega kaasnevate nähtuste, sealhulgas homoseksualismi tulem sama: õõnestamine, allakäik ja häving.” Tänavsuu jätkab: “Mina armusin oma abikaasasse üheksa aasta eest, kuid otsuse teda igavesti armastada, tulgu mis tuleb, tegin alles altari ees viie aasta eest.”

Seda lugedes tekib tahtmine vahele hõigata: “Sina, Toivo Tänavsuu, elasid oma naisega neli aastat patuelu? Äkki on isegi teie lapsed väljaspool abielu sündinud sohilapsed?” Ilmselgelt ei lähe seadustamata kooselu traditsiooniliste kristlike moraalinormidega kokku – peaaegu sama vähe kui meest armastav mees või naist armastav naine.

“Homoseksuaalsus on patt!”, ütles Toivo Tänavsuu saates “Vabariigi kodanikud” 12. oktoobril 2010. Ei tundu just tugeva argumendina nii vähekristlikus riigis kui Eestis, kus isegi inimest, kes käib igal pühapäeval kirikus, peab ühiskonna valdav enamus peaaegu et usuhulluks. Tänavsuuga homoküsimustes samas paadis istuv saatekaaslane, tuntud ultrakonservatiiv Martin Helme kasutas sealsamas endaleiutatud uudissõna “tolerastia”. Samuti nimetati moslemeid ja geisid "värdjateks".

Religiooni- ja suhtlemispsühholoog Tõnu Lehtsaar õigustab oma mitmeid homoteemalisi sallimatuid kirjutisi 29. septembri 2009 Postimehes järgmiselt: “On olemas mõiste nagu pärilikud haigused. Me ei vihka inimesi, kes põevad pärilikkusest tingitud skisofreeniat, suhkrutõbe või maohaavu. Hooliv kaastunne on võimalik suhtumisviis ka homodesse. /---/ Need, kes ei õigusta homoseksualismi, ei vihka tingimata homosid.”

Oma 3. juunil 2010 Delfis avaldatud arvamusartiklis “Homoideoloogiast parempoolselt” paljastab Lehtsaar aga juba seda, mida ta nimetab “homoideoloogia turundusplaaniks” – ülemaailmset geide vandenõud. Ei saa ta mööda ka demagoogiaklassikaks muutunud väitest, et suhtudes tolerantselt geidesse, sallime varsti ka pedofiile. Omamoodi sekundeerib sellele Eesti Päevalehe arvamustoimetaja Mikk Salu, kes oma 6. augustil 2010 EPLis ilmunud artiklis “Kaks argumenti samasooliste abielu vastu” põhjendab oma ideoloogilist positsiooni nähtusega, mida nimetatakse intuitiivseks moraaliotsustuseks. Salu omakorda võrdleb homoseksuaalsust insestiga.

Eesti Vabariik on oma olemuselt ilmalik riik, kus lisaks sellele, et riik on kirikust lahutatud, ei mängi religioonist tingitud argumendid seadusloomes pea mingisugust rolli. Piisab sellest, kui võrrelda Eestit katoliiklike Iirimaa või Poolaga. Seda kummastavam on äkki esile kerkinud “arvamusliidrid”, kes rõhuvad “traditsioonilistele väärtustele” segamini “loodusseaduste” ja piiblitsitaatidega. Ja need tagurlikud tekstid ei ilmu mitte ainult nende tegelaste blogidesse (siinkohal vt ka: Varro Vooglaid!), vaid neid avaldatakse arvamusartiklitena juhtivates väljaannetes. Vähemalt mina olen sellise ideoloogilise kampaania tagajärjel geidesse tunduvalt empaatilisemalt suhtuma hakanud. Eeldan, et ma pole ainus.

P.S. Kui olin selle artikli kirjutamise lõpetanud, avastasin, et samal päeval lisandus homovastaste “filosoofide” ridadesse veel üks: Kalle Muuli, Postimehe peatoimetaja asetäitja (arvamusartikkel pealkirjaga “Poeg tanu alla”, Postimees, 14. oktoober 2010). Muuli jaoks on kõik lihtne: meestevaheline abielu pole Eestis seni legaalne, seega õhutab loosung “Aga kui sinu poeg tahab abielluda mehega?” tänavaplakatil korralikke kodanikke seaduserikkumisele. “Seadus on vanem kui meie, õpetas mu vanaema. Samasugust seaduskuulekust peaksime õpetama ka oma lastele ja eriti just neile, kes tahavad seadusele läbi sõrmede vaadata,” arutleb Muuli. Lihtne elu, pole midagi öelda.