Sandra Jõgeva: Mõttetud inimesed Lasnamäelt ja mujalt

 (182)
Sandra Jõgeva: Mõttetud inimesed Lasnamäelt ja mujalt
Sandra Jõgeva, foto: erakogu

Mõned nädalad tagasi avas Margret Järv saates „Õhtusöök viiele“ end ootamatust küljest, tituleerides mõttetuks Lasnamäe venelased. Kas ja kes on mõttetud tegelikult?

Nimelt võis „staarmeikari“ ning erinevate tuntud meeste „püsiaksessuaarina“ esitletud ja lõpetamata keskharidusega 19-aastase naise suust kuulda hinnangut: “Iga põlvkonnaga järjest edasi minevad Lasnamäe venelased, kes on meie ühiskonnas pehmelt öeldes mõttetud.“

Tekkinud meediatormist vist isegi ehmudes „pehmendas“ ta väljaöeldut mõni päev hiljem: „Loomulikult on neil mõte. Kes muidu pakuks meile Maxima poodides venekeelset teenindust? /---/ Kes muidu levitaks igasuguseid huvitavaid haigusi? Ma ei tulnud täna siia halvustama, aga võib-olla nende mõte on looduse loomulik valik, et teha sellised teatud sõelumisi. Et tugevamad, targemad, kavalamad jäävad ellu siinkohal.“

Tuvikasvataja Oleg

Sellistele „mõttetutele“ inimestele, kahtlemata mitte-võitjatele ja mitte-ellujääjatele on pühendatud äsja esilinastunud Kadriann Kibuse dokumentaalfilm „Tuvid“. Noor režissöör on kaks aastat kaameraga jälginud kahte vanemaealist vene rahvusest lasnamäelast. Esiteks kodutut ja töötut Nadeždat, kes ei soovi oma tütre juures elada ning leinab sügavalt oma surnud meest ja teiseks samuti töötut Olegi, kes on ühtlasi kirglik tuvikasvataja.

Seotud lood:

Kahe peategelase „mõttetu“ elu taustaks on suure õigeusu katedraali kerkimine Lasnamäel, veel katuseta kirikus toimuvad jumalateenistused ja muud usutalitlused. Protsessioon üle lumise välja, taustaks Lasnamäe panoraam, on kahtlemata „Tuvide“ üks meeldejäävamaid ning hingeminevamaid kaadreid... Poolelioleva jumalakoja ette toovad inimesed igapäevaselt lilli – ja nii toob oma kimbu karikakraid ka Nadežda.

Ise töötu ja kodutu, on Nadežda endale leidnud vabatahtliku töö, tegutsedes ühe Lasnamäe suure poe taga „koristajana“. Tõsi küll, lisaks harja ja kühvliga ringikäimisele sorteerib ta koos teiste kodututega ka poetaguseid prügikaste.

Kultuuritehase öine direktor Ivan

Sarnane on ka 80-aastase valgevenelase Ivani elu, kes on elanud Kultuuritehases Polymer selle asutamisest saadik. Ivan on kunagine miilits ja täiesti umbkeelne, küllap ka kodakondsuseta. Temalt on välja petetud ta korter ning tema perekond elab Valgevenes. Ivan on kultuuritehase isehakanud öövalvur ja omamoodi korrapidaja. Ta korjab kõik ripakile jäänud asjad oma mitmesse konkusse ja hoiab üldiselt majal silma peal. "Tema on direktor päeval, mina olen direktor öösel", ütleb Ivan Polymeri eelmise koordinaatori kohta, defineerides enda positsiooni majas.

Mõtlesin Kadriann Kibuse filmi vaadates, et küllap nende vanemate, "nõukogudeaegsete" inimeste jaoks on töötus ja kodutus tegelikult mõeldamatud asjad, väljaspool nende maailmapilti. Nii leiavadki osad neist väljapääsu, hakates vabatahtlikult koristajaks supermarketi prügikastide taga, öövalvuriks kultuuritehases või keskendudes oma tuvikasvandusele.

Esilinastuse järel tuli vestluses režissööriga välja, et katedraali ehitamine oli tema filmis mõeldud omamoodi vastandusena kahele peategelasele, milles see kirik ei võtaks neid, ühiskonna heidikuid, vastu.

Siinkohal tasub meenutada, et õigeusus ja katoliikluses suhtutakse kerjustesse pigem hästi. Seda seetõttu, et uskumuse kohaselt räägib läbi kätt kirikulise poole sirutava kerjuse jumal ise, tuletades meelde, et kõik siin ilmas, kaasa arvatud ühiskondlik positsioon ning majanduslik edu, on vägagi ajutise loomuga. Tasub olla tänulik selle üle, mis sul on, aga samas mitte ka liiga kindel olla, et kõik jätkub sama hästi… Selline maailmavaade on vägagi erinev protestantlikust eetikast ning kapitalismi vaimust, mille mõjusfääri ka tänapäevane Eesti kahtlemata kuulub.

“Eesti Ütlematajätmiste Vabariik”

Võib-olla on tegemist mõjutusega varasest noorusest ja vastuvõtlikust east, aga olemata ise õigeusklik või katoliiklane, imponeerib eelpool kirjeldatud maailmapilt mulle rohkem kui pragmaatiline inimeste liigitamine “mõttekateks” ja “mõttetuteks”.

Mulle meeldib ühiskond, mis on rohkem kui vaid oma maksumaksjate summa. Mulle meeldib ühiskond, kus mõttetud Lasnamäe venelased ega töötud-kodutud Nadežda, Oleg ega Ivan pole mõttetud. Mulle meeldib ühiskond, kus seesama Margret Järv pole lihtsalt mõttetu tibi, vaid tema lapsesuistel väljaütlemistel on väärtus - tema kaudu väljendub meie kõigi tume alateadvus, mis tegelikult ei salli võõraid ega vaeseid ja naudib enda teistest paremaks pidamist… Jah, omamoodi hoolitseb Margret Järv kas või selle eest, et meil ei oleks siin “Eesti Ütlematajätmiste Vabariik”, nagu Andrei Hvostov oma “Sillamäe passioonis” olukorra kokku võtab.

Aga olgem ausad - ühiskond, mis avalikult deklareeriks, et keegi pole lõplikult ja päästmatult mõttetu, hoolitseks ka oma vaeste, vigaste, haigete, vanade ja hättasattunute eest kaugelt rohkem kui see, kus hetkel elame.