Sandra Jõgeva: Kirjandus kui Welcome to Estonia kampaania

 (52)
Sandra Jõgeva: Kirjandus kui Welcome to Estonia kampaania
Sandra Jõgeva

Priit Hõbemägi pole esimene ega ainus positsiooniga keskealine Eesti mees, kellele Sofi Oksaneni edu vastukarva on. Aga Oksanen on tulnud, et jääda. Harjuge ära.

Hõbemäge ei rõõmusta kohe üldse Sofi Oksaneni näidendi „Puhastus“ Londoni esietendus ja ta on väga mures, mida meie kohta maailmas sellise kirjanduse pärast arvatakse.

Hõbemägi esitab retoorilise küsimuse: „Kas see on ikka hea idee – tutvustada Eestit maailmale jätkuvalt kui stalinistliku vägistamise ohvrit? Kui näiteks kellelegi tuleks pähe kirjutada muusikal “Reisilaev Estonia hukkumine”, à la Titanic ja sellega õnnestub Euroopas kuulsuse ree peale saada, siis kas see on just see, mida Eesti kuvand maailmas vajab?”

Läbi ajaloo on olemas olnud üks konkreetne tüüp inimesi, kes on kirjandust just täpselt nii võtnud, nagu Priit Hõbemägi oma artiklis enda vimma Sofi Oksaneni vastu põhjendab. Jah, kirjandus võib olla ideoloogia töövahend ning võimalus jätta oma maast ja rahvast laitmatu, ülipositiivne mulje.

Paraku on sellise kirjandusmaitsega inimesed ka kõik endised ja praegused diktaatorid. Ei ole olnud ühtki vägivaldset režiimi, mis poleks enamusele kirjandusest vetot peale pannud ja nõudnud riigitruudelt autoritelt tegelikkuse “tõepärast” kujutamist ideoloogiliselt “õigest” vaatenurgast.

Seotud lood:

Muru kui väikekodanlik igand

Kõige kaugemale läks kirjanduse ja teatri, aga ka näiteks hariduse kontrollimisega Mao Zedong. Ta viis eelmise sajandi kuuekümnendatel aastatel läbi kultuurirevolutsiooni, mille käigus põletati raamatuid, lõhuti arhitektuurimälestusi ja väärtuslikke esemeid.

Tudengeid õhutati peksma ja piinama ülikoolide professoreid, hävitati pargid ning kisuti välja isegi rohulibled maast, kuna muru olevat väikekodanlik igand. Praktiliselt kogu senine Hiina kirjandus ja teater keelustati ning omal kombel tühistati, jättes alles vaid Mao enda teosed ning tema abikaasa osalusel valminud “kaheksa revolutsioonilist ooperit”.

Minu teadmised Hiina kultuurirevolutsioonist on pärit muide Hiina kirjanikult Jung Changilt, kelle autobiograafiline ning oma suguvõsa ajalool põhinev 700-leheküljeline romaan “Metsluiged” talle maailmakuulsuse tõi. Kirjaniku vanemad olid veendunud kommunistidest riigiametnikud, kuid elasid sellest hoolimata Mao Zedongi režiimi all läbi kirjeldamatuid õudusi.

Hiinlastest jääb selle raamatu põhjal üsna masendav mulje – uskumatult arulagedate ja hukatuslike kampaaniatega läksid rahvamassid küsimusi esitamata kaasa. Sadism, väiklus ning ülitugevad karjainstinktid tunduvad Jung Changi raamatu põhjal seda suurrahvast defineerivat.

Hiinlaste ja juutide raske ajalugu

Changile sarnaselt sai 2008. aastal Pulitzeri preemia Junot Diaz oma debüütromaani “Osacr Wao lühike imeline elu” eest. Diaz on Dominikaani vabariigis sündinud Ameerika kirjanik. Tema maagilise realismi võtmes romaani tegevus toimub osaliselt Trujillo rezhiimi ajal Dominikaani Vabariigis.

See tundub olevat üks ilge koht vastikute, metsikute inimestega. Samas on minu jaoks see riik nüüd konkreetne paik maailmas oma ajaloo ja tragöödiatega, mitte pelgalt koht, kuhu helistamiseks New Yorgi nurgapoodides odavaid kõnekaarte müüakse.

Roman Frister oma vist kõigi aegade parimas holokaustiromaanis, milleks on autobiograafiline “Müts”, ei jäta vähimatki illusiooni, et tema, juut, on süütu kannataja. Ta tapab koonduslaagris sisuliselt inimese, et ise ellu jääda ja nii enne kui pärast Auschwitzi on minategelane Frister varas, petis, pätt ja kaabakas. Tavamõttes üle keskmise ebaeetiline ja teiste suhtes küüniliselt hoolimatu inimene.

Kas tegu on suurepärase raamatuga? Jah! Kas Frister on maailmakuulus ja hinnatud kirjanik? Jah! Kas tema raamat kannab endas positiivset juudi kuvandit? Kindlasti mitte.

Kirjandus pole PR!

Kirjandust ei saa võtta kui professionaalset Eesti riigi PR-kampaaniat, romaani või näidendi vormi valatud Welcome to Estonia kirjaga plakatit.

Isegi kui meil oleks raha, et tapetseerida kõigi Euroopa metropolide lennujaamad ja metrood Eestit tutvustavate plakatitega, millel naeratavad õnnelikud inimesed ilusa looduse keskel, ei pruugi see soovitud efekti anda.

Veel raskem oleks sundida miljoneid inimesi lugema raamatut või vaatama näidendit, mis kujutaks neidsamu õnnelikke inimesi. Pole vist ühtegi paljudele inimestele korda minevat kirjandusteost, mis ei kujutaks raskusi, võitlust, keerulisi dilemmasid ja ületamatuid kuristikke inimeste vahel…

Priit Hõbemägi pole esimene ega ainus positsiooniga keskealine või vanem Eesti mees, kellele Sofi Oksanen vastukarva on. 2010. aasta sügisel kirjutas klassik Jaan Kaplinski oma blogis: “Minu peas pöörleb mõte: Sofi Oksanen ei ole ise seda raamatut kirjutanud, vaid selle on kokku pannud kamp meelelahutustööstuse tipp-professionaale.”

Veidemann avastas „kohutavaid“ vigu!

Rein Veidemann on Oksaneni omakorda võrrelnud stalinistliku kirjaniku Hans Leberechtiga ning esile toonud “kohutavaid” vigu “Puhastuses”: nimelt olevat traktorid 1992. aastal sõitnud mitte bensiini, vaid diisliga!

Küllap on paljudel raske harjuda mõttega, et rahvusvaheliselt tuntud ja Eestiga seotud kirjanik ei ole mitte väärikas vanuses ning aastakümneid kodumaal klassikustaatuses püsinud mees või naine, vaid hoopis 1977. aastal Soomes Jyväskyläs Soome-Eesti perekonda sündinud Sofi Oksanen. Samuti võib olla raske harjuda mõttega, et Osaneni tuntuim ja tõlgituim teos on näidend “Puhastus”, mis tegeleb küllap ühe kõige traumaatilisema perioodiga Eesti ajaloos – Nõukogude okupatsiooni alguse ja küüditamistega.

Usun, et oleks aeg Eesti kirjanduse uue mitteametliku suursaadikuga ära harjuda, isegi kui ta emakeel on soome keel ning ta ei tea, millega sõitsid siin traktorid kakskümmend aastat tagasi. Keegi ei arva ühe näidendi põhjal, mille tegevus toimub kogu Euroopas äärmiselt keerulisel Teise maailmasõja järgsel ajal, et Eesti on jätkuvalt alanduste ja õuduste maa.