Sandra Jõgeva: Enesepaljastus viiele

 (102)
Sandra Jõgeva: Enesepaljastus viiele
Saates "Õhtusöök viiele" osalejad, FOTO: Indrek Kraus (TV3)

Mainin kohe alguses, et „Õhtusöök viiele“ on üks mu viimaste aastate lemmiksaadetest. Näiliselt on see süütu kokasaade, kus ühel nädalal kohtuvad viis üksteisele tundmatut inimest, nende hulgas ka rohkem või vähem tuntud eestlased.

Kordamööda kutsutakse teised endale külla ja valmistatakse neile mitmekäiguline õhtusöök. Külalised kommenteerivad privaatselt kaamera ees menüüd ning hindavad iga võõrustaja kokaoskuseid 12-punktisüsteemis. Aga lõpptulemus on seekord kaugelt suurem kui üksikosade summa – tean inimest, kes saadet „Õhtusöök viiele“ soovitab tuttavatele diplomaatidele, kes saabuvad Eestisse välislähetusse. Selle kaudu tutvub nimelt kiiresti, efektiivselt ja efektselt Eesti kultuuri, mentaliteedi ja kuulsuste-arvamusliidritega.

Hämmastav ja saate näiliselt lihtsakoelise formaadi suhtes imetlust tekitav on, kui ruttu langevad Eesti avaliku elu tegelastel ning meediaga ilmselgelt harjunud inimestel maskid eest. Aastaid ajakirjanduse abil kujundatud kuvandit endast ei suudeta reeglina ülal hoida viis päeva järjest ja mõni tund korraga... Glamuurse imidžiga, stiilsed ja edukad restoraniomanikud Beatrice ning Margit Härma näiteks paljastasid juba esimestest hetkedest saates oma silmnähtavalt vägagi neurootilise suhte toiduga. Mõtteavaldused stiilis „Selles on vahukoor sees, seda ma saan kõigest lusikatäie süüa!“ ei sobi vähemalt minu arvates restoraniomanikule kuigivõrd... Kas keegi kujutab ette Imre Koset või Roman Zaštšerinskit nii karjatamas? Aga Anthony Bourdaini? Lisaks ei ole tegemist esimese reality show`ga Eestis, vaid selles žanris vägagi pehme formaadiga, mis on eetris juba mitmendat hooaega järjest. Kulla toitumishäire all kannataja! Pea need kolm tundi õhtusöögilauas vastu ning oksenda hiljem!

Kuigi „Õhtusööki viiele“ on formaalselt kokandusvõistlus ning kaaslastelt enim punkte saanule on ettenähtud auhind, on see tühine. Näiliselt on võita või kaotada köögikombain või väike televiisor, tegelikult on aga kaalul hea või halb maine aastateks...

Sellest hoolimata põhjatakse konkurentide valmistatud roogi mõnuga ning paljude saates osalejate identiteet tundub üles ehitatud sellele, mida nad EI söö. Nimekirjas on esikohal sibul, seened, küüslauk, mereannid, aga tuleb ette ka spetsiifilisemaid keeldumisi. See oli vist selle hooaja saates end nilbete naljade tegijana paljastanud meessoost ilmateadustaja, kes menüüd lugedes seda kommenteeris: „Valged oad... ainult kapsas on veel hullem!“ Ma saan aru mingite toiduainete vältimisest, mille põhjuseks on religioossed või eetilised veendumused, samuti terviseprobleemid. Samas – miks peaksid selliste piirangutega inimesed, samuti need, kes lihtsalt ei salli pooli enamlevinuid toiduaineid, üldse kutse sellisesse saatesse vastu võtma? Küll aga võiks näiteks taimetoitlased (tingimusel, et nad ei väldi lisaks lihale ka baklažaani, lehtsalatit, idusid ja musta pipart...) ja kasvõi koššerit või halali vajavad juudid ja moslemid eraldi saadetesse koondada. Oleks huvitav ning (toidu)kultuurilist silmaringi avardav kõigile.

Hetkel, kui neid ridu kirjutan, on „Õhtusööki viiele“ koondatud, nagu seda reklaamitakse, kõigi aegade skandaalseim seltskond: strippar Marco ("Ma olen meedias 2006. aastast saadik olnud, nii et tegu pole 15 minuti kuulsusega."), seltskonnaajakirjanikud ning Tallinna TV noortesaate juhid Tipp ja Täpp alias Meelis Tomson ja Mari-Leen Albers (esimene neist lisaks ka Tallinna Linnavalitsuse nõunik PR-küsimustes), "staarmeikar" ning mitme mehe "püsiaksessuaarina" tutvustatud Margret Järv , laulja Vaido Neigaus ("Kõige rohkem teatakse mind sellepärast, et olen metroseksuaal!") ja ekstravagantse välimusega kunstnik Billeneeve. Skandaalsena välja käidud seltskond on ka vastavalt käitunud: strippar Marco on avalikult protestinud selle vastu, et teised saates osalenud tema toite madalalt hindasid; Mari-Leen Albers aga, et teda mingite "pseudo-staaridega" kokku pandi. Margret Järv avaldas süüdimatult arvamust elamislubade müügi skandaali kohta, pooldades seda, et rikkad ja edukad inimesed Eestisse tulevad – paremad ikka, kui Lasnamäe venelased! Sellele kõigele mõjub iroonilise kommentaarina Billeneeve saates endas kuuldavale toodud mõtteavaldus selle kohta, et oma isatalus kirvega kanal pead maha lüües tapab ta iga kord oma sisemist kana...

Aastataguses "skandalistide eris" (Erich Krieger, Anna-Maria Galojan, Printsessi-Agnes, Farmi-Gabriel ja Nõia-Ints) mõjusid aga pidevalt läbi saate kõlavale snobismile ja oma reiside ning maailmatundmisega uhkustamisele omamoodi paroodiana Nõia-Intsu mõttevaldused. Pool elu kinnipidamisasutustes veetnud mehena võrdles ta kõike vanglaga: "Krevetid laimimahlas... Tsoonis selliseid ei antud!"

"Õhtusöök viiele" on tänuväärne saade: selles formaadis tulevad esile inimeste haritus, huumorimeel, silmaring, empaatiavõime, käitumisoskus võõrastega, etiketitundmine ja muud sellised isiksuseomadused ning sotsiaalsed võimed. Mingeid asju etendada pole
lihtsalt võimalik – tsiteeriksin siinkohal samuti saates käinud lauljatar Birgit Varjunit: "Mis mõttes rissota -- aa, kas need on need paisutatud riisiga?"

Olukord on erinev intervjuusituatsioonist, kus on teatava osavuse juures võimalik soovitud fassaadi piiratud aja üleval hoida. Ka on erinevalt dokumentaalfilmist, mille puhul kogutakse materjali aastaid, "Õhtusöök viiele" jaoks üles võetud materjal siiski piisavalt napp. Inimesest tegelikkusele mitte vastavat karakteri kokkumonteerimine tundub sisuliselt võimatu. See pilt tuntud ja vähemtuntud Eesti inimestest, keda te saates näete, tundub olevat siiski üsna autentne. Ja see ongi "Õhtusöök viiele" peamine – ja hindamatu – väärtus.