Sandra Jõgeva: Andrus Veerpalu asenduselu

 (104)
Sandra Jõgeva: Andrus Veerpalu asenduselu
Foto: erakogu

Juba kolmandiku jagu kulunud 2011. aasta senine suurim meediafenomen Eestis on kahtlemata positiivse dopinguproovi andnud, nüüdseks juba endine tippsportlane Andrus Veerpalu.

Loomulikult on see juhtum vallutanud paaril viimasel päeval kõigi kohalike ja üleriigiliste lehtede esi- ja siselehed. On tõesti raske kujutleda samavõrra furoori tekitada võivat sündmust. Maavärin Eestis? Midagi taolist, mis juhtus aasta tagasi Poolas presidendi ja selle kaaskonnaga?

Igal juhul peaks see olema midagi tõeliselt ootamatut ning ehedalt traagilist, millel oleks mõju paljude inimeste eludele ja tõeliselt lai kõlapind. Dopingukahtlustusega sportlane ei tohiks selleks esmapilgul kvalifitseeruda – kui kahtlustused tõeks osutuvad, pole ta ju midagi enamat ebaprofessionaalsest meelelahutajast, kes on räigelt rikkunud oma eriala eetikakoodeksit.

Sel juhul peaks teda vihkama, aga mitte armastama. On ju ta petnud nii paljude temasse vaimselt ning rahaliselt investeerinud inimeste lootusi, valmistanud neile südamevalu ja häbistanud kaudselt rahvusvahelise üldsuse ees ka oma kodumaa teisi sportlasi.

On laialt levinud arvamus, et tippspordis tänapäeval ilma dopinguta ei saa. Ka sel juhul on Veerpalu vahelejäämine äärmiselt sündsusetu - maksumaksja ja sponsorid maksavad ju kogu selle keemilaboratooriumi ning kasvuhormoonid kinni.

Tuttav programmeerija rääkis, kuidas nende firma tehtud võimalus lisada Facebookis oma profiilipildile pisike Veerpalu portree ning loosung „Me usume Andrus!“ (jah, see lause oli grammatiliselt vigane -- kiiruga tehtud) levis sellise kiirusega, et Facebook liigitas asja spämmiks.

Samas sotsiaalvõrgustikus on leheküljega “Usume Andrus Veerpalu” liitunud üle 68 000 toetaja.

Facebookis tehtud üleskutsega “Andrus Veerpalu toetuseks inimkett/kogunemine” on sotsiaalvõrgustikus seni liitunud üle tuhande inimese. Veerpalu nimel plaaniti pühapäeval inimkogunemisi üle kogu Eesti. Üks selline Tallinnas Vabaduse väljakul ka toimus osalejateks mitukümmend peamiselt vanemaealist inimest. Mis on omamoodi arusaadav – on ju pensionärid Eestis niivõrd vaene inimgrupp, et palju muud kui telekavaatamist ning värskes õhus viibimist nad endale meelelahutuseks lubada ei saa.

Samas pole meil peale pronksiöö praktiliselt mingeid rahvarahutusi, avalikke stiihilisi meeleavaldusi või muid tänavaaktsioone toimunud. Inimesed ei lähe tänavale, kui nad saavad oma töö eest liiga väikest palka või kannatavad tööpuuduse käes; kui hinnad tõusevad; kui neil puuduvad sotsiaalsed garantiid; kui nad kaotavad oma kodud pankadele; kui vastavalt statistikale ei saa kaks kolmandikku Eestimaa elanikest endale mitte kunagi lubada hambaravi. Pensionärid ei tule tänavale, kui nad ei jaksa oma südamerohtusid välja osta (ravimite hinna juures on omaosalus Eestis Euroopa suurim ), küll aga siis, kui Andrus Veerpalu dopinguproov positiivseks osutub.

Paljud ühiskonnateoreetikud väidavad, et ühiskonna eliidile on sport ja muu lihtne meelelahutus äärmiselt kasulik - kui inimesed haarab kaasa näiteks tähtis küsimus, kes teistest sajandiksekundi võrra kiiremini suusatab, ei tegele nad teiste, olulisemate asjadega. Siis on nad manipuleeritavad, ärakasutatavad ega nõua oma õigusi taga. Mõnes mõttes delegeeritakse oma elu elamine Andrus Veerpalule ja teistele spordikangelastele. Teiste meediastaaride kombel elab ta lihtsurelike eest nende unemaid ja õudusunenägusid läbi.

On olemas ka teooria, et tippspordi põhiline mõte on hoida vaeseid noori tänavale sattumast; alkoholi, narkootikumide ja kuritegevuse juurest eemal. Ja et nad suusatada või jalgpalli viitsiksid mängida, peavad neil olema eeskujud.

Maailm, kus kõik on selle sama sajandiksekundi võrra mõõdetav, tekitab aga võltsturvatunnet. Sest niinimetatud päris elus, kus näiteks ühele töökohale kandideerib kümneid inimesi, ei ole nii, et objektiivselt mõõdetavalt parim võidab. Tippspordi fanaatiline jälgimine on elu aseaine ning ideaalmaailma petlik mudel, mis juhib inimeste tähelepanu kõrvale sellelt, mida nad võiksid oma elu paremaks muutmise nimel teha.

Tegeliku ühiskonnas aset leidva ebaõigluse asemel suunatakse oma õiglustunne aga labori suunas, mis meie rahvuskangelase kehast keelatud aineid leidis. Tegelikult on see mõttetu võitlus ning asendustegevus väga kurb.

Autor on kunstnik, kunstiruumi Art Container koordinaator.