Salasalongi algus ja lõpp
Kuidas pidutseti 70ndate lõpul: Juudi kirjamees Victor Vertinsky meenutab 30-aasta tagust põrandaalust salongi Tallinna vanalinnas. Salongis kohtusid ja jõid paljud tänased tuntud ninad.
Raave elas sealsamas korteris põhiliselt üksi — välja arvatud salongis pea alati viibiv Raave koolivend (Luua metsakooli päevilt) Koosma ja varalahkunud andekas kunstnik Ain Tarmak, kes seal samuti peaaegu et elasid.
Koosma oli rohkem küll Raave assistendi eest ning nende põhivõte oli, et nad läksid õhtul kuskile kõrtsi ja kui raha otsas, siis kutsusid sealt mõne pidu jätkata sooviva seltskonna enda poole külla. Siiasamasse, otse kõrvale, vanalinna südamesse. Ja nii läks hommikuni ja vahel mitu päeva jutti. Oo neid piipe ja prille, maju ja autosid, mis seal maha joodi.
Tarmakuga peeti lõpmatuid intellektuaalseid vestlusi, kusjuures kui Tarmak näiteks mõnest filmist jutustas, siis suutis ta sütitavalt rääkida nii filmist kui sellest, mis saalis sündis. Tarmakul oli erakordne tähelepanuvõime. Salongil pärisperenaist ei olnudki, kuigi selleks kujunes tuntud ristiisa Kesküla (Jaanus) naine Sirje, kellel näis Raavega väga hea klapp olevat. Paraku ei ole ka teda enam elavate kirjas ja mul on jäänud mulje, et ta kandis juba siis surmapitserit ja teadis oma peatset lõppu.
Dändi autojuht
Raave kirg oli jälle vana Kesküla jooma meelitada, mida sai teha vaid vanu ühiseid mälestusi rääkides, ja siis oli tõesti kõigil meri põlvini. Ja Raavel õnnestus oma esimene kuldpärlmutter 08 ilmselt ka Kesküla abiga soetada, sest Kesküla oli üks 80ndate keskpaiga esimesi miljonäre Eestis. Teised ei olnud veel raha tegema hakanud. Raave palkas siis ehtsa dändina omale autojuhiks endise Rahva Hääle toimetuse juhataja, hurmava Annely (perekonnanime ei mäleta).
Hiljem üüris Raave oma teise toa Keskülale kontoriks ja seal alustas Kesküla Ettevõtjate Liidu ja hiljem ka Ettevõtjate Erakonnaga, mille etteotsa kutsus ta Tiit Made. Kesküla läks aga ühe sakslasest härrasmehe moega kelmi õnge, kes algul tõi kaupa, aga hiljem kadus suurinvesteeringuga sootuks. See oli vist esimene pankrot uues Eesti vabariigis.
Salongis olid üsna sagedased reporter Neeme Brusi visiidid, kes ajas pisut ka niisama juttu, võttis kelleltki intervjuu, vahel jõi klaasikese ja tormas edasi. Mõnel õhtul jäi Brus ka kauemaks ja kurtis oma rasket elu, et kõigil raadiomeestel on naistega kuidagi kerged suhted, aga temal kipuvad ikka tõsisteks kujunema. Teinekord aga istus sealsamas Neeme eksnaine ja nüüdne peatoimetaja Helle.
Intellektuaalide ööklubi
Keda Raave salongis iganes näha ei võinud. Praeguse Woodstocki baari ja Rock Klubi omanik Urmas Warm näis pea Raave partner olevat, kuigi nad kogu aeg omavahel aasisid. Eriti meeldis Urmasele panna Raave mõnd võõrkeelt rääkima või laulma — mis kõlas tõesti väga naljakalt. Vahel tuli Warm üksi, vahel mõne laulja või muusiku, Erkki-Sven Tüüri, Mäksi (Tõnis Mägi) või Volgiga (Peeter Volkonski), vahel oma toonase kauni kaasa, tatarlanna Güsäljega, kelle isa oli restorani Gloria asedirektor.
Salongi parematel päevadel käis seal ka kitarrist Riho Sibul, keda Raave Masingu kirjade-artiklitega kiusas, kuigi vaene Sibul tahtis ilmselt lihtsalt lõõgastuda. Vene filosoofide Solovjovi, Šestovi ja Berdjajevi teemadel Sibul siiski soostus rääkima ja seda üsna õhinal. Kord kirjeldas Sibul, kuidas talle jätsid vapustava mulje Raave ja tuntud spordikommentaatori vend Riho Tammaru, kes olevat korra restoranilauas arutanud teemat “Karu Faulkneri loomingus”. Sibul mõelnud enne, et teab küll kirjandusest üht-teist.
Sibul sobis hästi tulevase luuletaja Ilmar Trulliga, kes toona üritas Noorte Hääle kõmureporteriks hakata, aga läks siis valitud seltskonnaga filmilaenutusse, kust tõi seltskonda imekauni blonditari Anu Presjärve. Hilisemal näitlejannal Anul näis Raave salongis olevat justkui püha madonna staatus. Vahel aga korraldas ta siin sõbrannadega ka luuleõhtuid ja etendusi, kuhu sissepääsuks oli traditsiooniline pudel kuiva veini.
Kuna joogipood Ararat oli siinsamas all nurgal, siis oli kuiv vein ka peamine jook, mida salongis rüübati. Ja tollal just valge kuiv. Enamasti Riesling, vahel ka Tokay ja Cotnary ning Murfatlar, mis tundusid toona eriti head. Kuigi praegu on ju paras rämps!
Mitmepäevastes tsüklites veetsid siin aega Harri Tiido, kes töötas koos Riho Sibulaga Rahvusraamatukogus, ja ajaloolane vabahärra Tõnu Hagelberg — hilisem Maalehe osakonnajuhataja. Tiido oli sageli ka koka eest ja tema anekdootidel polnud lõppu.
Sõbrad ja vaenlased
Kuna Tiido oli Raavet ta eksnaisega tutvustanud või oli Raave ta Tiidolt üle löönud, siis oli Tiidol eristaatus, mida ta ka kasutas, üritades alati Raavelt mõnd naist üle lüüa — kuigi see ei õnnestunud kunagi, oli sellest jälle seltskonnale parasjagu põnevust. Tiido soostus oma hiljem tuntud hiilgava raadiohäälega ka Raave kirjatükke ette lugema, mis toona olid pigem seltskonnalood või följetonid ja kohati päris lõbusad. Tiido põhiprobleem oli aga, et tal kippusid peo käigus ikka ja jälle prillid katki minema.
Üks, kellega Raavel ilmne ebaklapp oli — see oli kirjamees Olev Bemsujev. Lihtsal põhjusel, et Bemsu soovis seltskonna keskpunktis olla. Mäletan, et kord valas Raave Bamsule kannu õlut pähe. Bemsu tuli aga õhtul tagasi ja oli hirmus noriv — kaklema küll ei mindud, aga üldiselt jäid Bemsu visiidid harvemaks.
Kord tõi ta siiski kaasa just oma maja maha põletanud ja kindlustusest raha kätte saanud Mikenbergi, kelle vend oli EKP Keskkomitees tähtis tegelane. Mikenbergi kindlustusraha joodi muidugi maha, aga mitte niisama. Mikenberg maksis nimelt iga Lenini teose põletamise eest 25 rubla ja nii pidi Raave saatma Koosma kusagilt Lenini teoseid juurde hankima. Mängiti mitmeid mänge ja veeti kihla nii, et lõpus andisid Raave ja Koosma veel Kaukaasia restoranis valitud seltskonnale banketi.
Vahel tuli pärast südaööd ka noor Jüri Mereste, kes laulis lakkamatult hea baritoniga ooperiaariaid. Ikka võis sealt leida habetunud kunstnik Evald Kalami, kelle ateljeetuba oli üle tee õllekeldri taga ja kes oli tulnud pead parandama. Tarmak tõi seltskonda noore professoripoja Madis Villandi, kes hiilgas nii oma nutikuse kui doriangrayliku rikutusega.
Külalised ja klubilised
Oma visiidid tegid Raave salongi ka siis rohkem elumehe kui luuletajana tuntud Andres Vanapa, pottsepp Vomm — nagu tuntud skulptor end kutsus, näitleja Tõnu Kark ja veel mitmeid toona orbiidil liikunud avaliku elu tegelased nagu kunstnik Valdur Ohakas ja arhitekt Allan Murdmaa. Salongis käis ära ka tulevane president ja toonane filmimees Lennart Meri. Meri eriti laialt välja ei teinud, vaid ütles prohvetlikult, et tema suurte honoraride aeg on veel ees.
Naisi oli seltskonnas ka. Paitsi ehk mõnikord varahommikul kuskil kella nelja paiku saabuvad Raave Panso-koolis õppiv õde Rita oma kursusekaaslaste Maria Klenskaja või Elle Kulli või Kaie Mihkelsoniga, kes olid parasjagu niinimetet “hollivuudi pauku panemas” ehk siis dieeti pidamas, mille juurde kuulus ka magamata öö. Kuskil kümne paiku läksid tüdrukud esimesele seansile kinno — et mitte magama jääda. Seal nad siis istusid tühjas kinos, kus peale nende oli paar vene sõdurit.
Raave korterinaaber oli Moemaja noor mannekeen Anu Kadak ja seetõttu liikus majas ka sedasorti rahvast, nii et Raavel tekkis miski side toonase tippmannekeen Faimega, kes küll salongiseltskonnast kõrvale hoidis, aga vahel siiski ka kohal viibis, et siis muidugi domineerida.
Üks kummaline kuju, keda Raave salongist leida võis, oli omaaegne EÜ komissar Ants Riesen, kellest oli tollal juba paras kõri ja intrigant saanud. Harvem, aga alati väga kuraasikas oli toonane Pirita poe juhataja Jüri Oidra. Nendega oli Raavel alati jagelemist, aga seda suurem pidu püsti pandi.
Üht tõelist kaklust olen ma Raave salongis aga näinud ka ja see oli Raave ja toonase linnapea poja, (praeguse rektori) Noraku (Andrus) vahel. Raave seltskonnal oli raha otsas, aga taheti pidu edasi panna ja Norak keeldus finantseerimast; seepeale lõi Raave talle küünlajalaga pähe. Arvasime, et see ongi salongi lõpp ja nüüd on Raavel kinniminek kindel, aga võta näpust — noor Norak ei andnudki asja kohtusse, vaid pöördus hoopis usku. Huvitav on, et Noraku esimene naine oli ka just sellessamas korteris elanud.
Salongi matused
Peod läksid järjest pöörasemaks. Maletaja Jüri Vetemaa ütles juba, et see paik on paras punker — kuigi Raavel oli tädi, kes tal seal koristamas käis ja eks naised tegid ka üht-teist.
Ühel ööl, kui Raave läks salongist välja kõrtsist suitsu ostma, oli ta Väike-Karja nurgal näinud kuut surnumatjat, kes kandsid kirstu. Raave jäänud millegipärast seisma ja küsinud, kes see kadunuke on. “Raivo Raave, kes siis muu” — vastanud kiilaspäine surnumatja. Selle peale olevat Raave kohe järgmine päev läinud Oleviste kirikusse ja pööranud ära. Sõbrad küll üritasid teda maa peale tagasi tuua, aga nagu Trull ütles: “Sektandid tegid Raave ära.”
Tänapäeval on selles majas Suur-Karja 8 iiri pubi Saint Patrick, mis on üsna sümboolne.
