Rahvaliit esindab põllumeest, põlist rikast. Aga punane nelk räägib ikka töölistest, nendestsamadest, kes lähevad igal hommikul klapi alt oma tsehhidesse ja kelle vasarad kõlksuvad päevad läbi.”
Olen Aarne Rubeniga sama meelt ka selles, et ühinemisplaanid võivad kõnelda millestki veel hullemast. Sellest, et meie parteisid pürivad juhtima sellised noored poliittehnoloogid, kellele ideed ei maksagi midagi, kes ideid ei tunne ega tunnetagi, küll aga tunnevad nad võimu lõhna.
De facto tahetakse praegu maarahvas jälle küüditada. Poliittehnoloogiliselt. Küüditada Jedinaja Rossija partneri Edgar Savisaare käsutusse ühise mastaapse vasakrinde organiseerimiseks. Praegused riburada ühinemised nn vasakrindel teenivad sisuliselt seda üht eesmärki.
Sotsiaaldemokraadid on juba sisuliselt Keskerakonnaga vasakrindel ühinenud. “Pärast järgmise aasta riigikogu valimisi valitseb Toompeal vasaktsentristlik valitsus, mis põhineb Keskerakonna ja sotsiaaldemokraatide heal koostööl Tallinnas,» ütles äsja Keskerakonna noorte kongressil sotsiaaldemokraat Martin Kirs. Omakorda sotsiaaldemokraatidega ühinedes läheb Keskerakonna kontrolli alla automaatselt ka Rahvaliit.
Kui siis valimistel n-ö laud kinni lüüakse, saabubki uus ajastu. Selle ajastu märgiks saab ühelt poolt bolševistlik ideoloogia, millega möödunud sajandi alguses töölised ja talupojad üles kihutati - võtame neilt, kellel on ja anname neile, kellel pole! Kuigi peaks ammu teada olema, et ümberjagamine pole mitte kunagi ühtki ühiskonda rikkamaks teinud.
Hoolivus on muidugi sotsiaaldemokraatia klassika, kuid keegi peab suutma ka tõhusa majandusega riigi üles ehitada, et oleks midagi ümber jagada. Karel Rüütli suust kõlades on "hoolivus" groteskne eneseõigustusmask. Poliittehnoloogiliselt oli ka küüditamine 1941. ja 1949. aastal hoolivus - rahvas vabastati rahvavaenlastest.
Teiselt poolt on uus ajastu nn vasakrinde ehk Jedinaja Rossija partneri võidu korral 1940. aasta kordumine. Vaenlane pääseb maale. Toomas Alatalu kirjutab: “Paljudele oli üllatus Putini väisang 7. mail Novorossiiskisse, mille käigus leidis kinnitust, et 2005. aastal alanud uue sõjasadama ehitus läheb edasi ja lõpeb kolm aastat hiljem, kui Venemaa-Ukraina 1997. aasta lepingu põhjal.”
See on selle tulemus, et Jedinaja Rossija partner Viktor Janukovitš võttis valimisvõidu ja pöörab nüüd Ukrainat Kremli juhtnööride järgi. Kremlil on viimasel ajal palju õnnestunud, ka Kirgiisias verise riigipöörde kaudu endale sobiliku valitsuse saamine. Küsimus on, kas Eesti peab olema järgmine? Kui me endale reaalsete maailmasjade seisust aru ei anna, siis võibki see juhtuda.
2011. aasta on eriline aasta. Täitub 20 aastat meie uut iseseisvust. Kas Eesti ei suuda jälle kauem kui 20 aastat iseseisev olla? Kas jälle aitavad meie enese käed hoolsasti kaasa iseseisva riigi loovutamisele? Ajaloo iroonia - nimed Lauristin ja Allik on ka täna rambivalguses ja töötavad sisuliselt täpselt samas vanas võtmes.
Jaak Alliku sõnul on sotsiaaldemokraatidega ühinejad Rahvaliidus need, “kes strateegiliselt mõtlevad ja on vastutustundlikud oma valijate ees”. Eesti maarahva küüditamine “Savisaare&Putini päikese” alla on strateegiline ja vastutustundlik? Jaak Alliku sõnul pole Rahvaliidul mõtet, kui venelased ei toeta, kui suurte linnade rahvas ei toeta. Kas põlise Eesti maarahva esindajad vajavad tõesti täna Lasnamäe toetust? Või õpetust ja suunamist?
Marju Lauristin rõhutab intervjuus Postimehele vajadust, et “tugevamalt pääseks mõjule inimesest hooliv mõõde” ja tunnustab “kahe erakonna ühist sotsiaalset-regionaalset hoolivat mõttejõudu”. No ei saa sellist ühist sotsiaal-regionaalset mõttemalli ja erakonda olla. Eesti maaelu vundament on peremehe põline konservatiivsus. Lasnamäele sobiv sotsiaaldemokraatia on maal võõrkeha, maal tuleb ikkagi mõelda võimalikult tõhusalt majandamisest kui tervikust, tuleb mõelda jõukuse reaalsest loomisest, mitte “sotsiaal-regionaalsest” ümberjagamisest.
Konservatiivset maarahva erakonda on vaja. See on fakt, kui me maa põlisperemeeste olemasolu ei eita. Rahvaliit on just see partei, mis tõesti võiks ja saaks esindada Eesti maarahva ja talupidajate huve. On vaid vaja seda nähtavalt tegema hakata. Noored inimesed ja pered, talupidajad ja ettevõtjad maal vajavad ennast esindavat erakonda. Maapartei ei peagi parlamendis olema suur, aga ta peab olema tugev ja spetsiifiline survegrupp.
Praegu on ta liikmete arvu poolest üks suuremaid ja omab tugevate maakondlike organisatsioonide võrgustikku. Kui maainimesed valivad, siis on Rahvaliidule täiesti tõenäoline ja jõukohane pääs tulevasse Riigikokku 5-6 kohaga. See on vaja ainult ära teha! Tööle tuleb hakata. Kui baas on olemas, siis on kas lollus või kuritegu, kui ei suudeta võitlusvõimelist parteid üles ehitada.
Rahvaliit lahkneb kongressil nagunii kaheks. Ja las need, kes kibelevad sotsiaaldemokraatide ridadesse, lähevad. Kes Eesti maaelu traditsioone oluliseks peavad, need ei lähe. Ka Eesti Vabariigi ekspresident Arnold Rüütel ei pea soliidseks allaandmist raskes reaalses maatöös ja suundumist sotsiaaldemokraatliku erakonna kaitsvate loosungite alla.
Lõpuks, 1940. aasta ei tohi korduda! Seekord peab Eesti suutma jätkata iseseisvana ka pärast 20 aasta möödumist.
Nõuka ajal laulsid Rajakad: “oo Eestimaa, oo sünnimaa, kuni su küla veel elab, elad sina ka.” Nüüdsed Keskerakonna ja sotsiaaldemokraatide linnaametnikud on kaotanud igasuguse sideme isaisade maaga (tihti isegi eestlastega). Aga kui maaga, siis ka Eestiga. Mille poolest nad erinevad juunikommunistidest?
