Rongaema pihtimus: ma ei tunne oma laste vastu midagi!
Mul on poeg ja tütar. Kui aus olla, ei tunne ma neid kuigi hästi, sest olen nende kõrval elanud terve elu kui võõras.
Ma ei olnud küll enam verinoor, kui lapsed sündisid, üle 20, kuid kasvatanud ma neid siiski ei ole. Jah, nüüd, kui nad on 30 ligi, julgen seda tunnistada. Elasin aastaid pettekujutelmas, enne kui sain aru, et mina olengi see rongaema, kellest mõnikord räägitakse.
Olen teinud viimastel aastatel läbi suure sisemise arengu ning näen asju hoopis uues valguses ja teisiti, kui olen aastaid näinud. Mõni aeg tagasi ei tulnud kõne allagi, et sellest teemast niimoodi räägiksin, kuid on toimunud midagi, mis on mu silmad avanud.
Arvasin alati, et olen andnud oma parima ja et pigem mina ise olen ohver. Mu sees oli nii palju jäätunud valu, mida ma ei puudutanud ise ega lasknud välja paista. Alles aastaid hiljem, lugedes psühhoteraapilisi raamatuid ning suheldes inimestega, saades nõu ja end välja nuttes, hakkasin mitmetest asjadest aru saama.
Kindlasti on asi minu lapsepõlves, kuid sellest ehk hiljem.
Kui lapsed (või esialgu üks laps) sündis, tundsin, et mul on elu elamata. Ma ei olnud selleks üldse valmis siis, ehkki tookord süüdistasin kõiges lapse isa. Ei ole võimatu, et ta oleks jäänud meiega, kuid minu käitumine välistas selle kohe. Võib isegi öelda, et valisin mehi (mu tütrel on teine isa) lausa selle järgi, et ma nendega kokku ei peaks jääma. Siiski, kui ka mees olnuks nõus, siis mina ise tegin kõik selleks, et suhe puruneks. Jah, siis ma sellest aru ei saanud, kuid nüüd tagantjärele analüüsides näen, et poleks olnud võimalik käituda veel rohkem suhet lõhkuvalt, kui mina seda tegin.
Muidugi ei määra isa olemasolu ema armastust laste vastu, kuid mulle see ei lugenud. Kui keegi teine sai süüdi olla, siis ta ka oli, kuid mitte mina.
Päris ausalt olid lapsed mulle koorem. Seda on karm tõdeda, kuid ma ei saanud hakkama nendega. Minu jaoks oli nende eest hoolitsemine ülejõukäiv, liiga palju vaeva, liiga palju vastutust, liiga palju loobumist. Tundsin, et ma olen nii tühjaks pumbatud elu poolt, et mult ei ole midagi võtta. Muidugi oli see kõigest tunne. Miski minu ettekäänetest ei oleks suutnud takistada emaarmastust. Minu puhul oli selleks takistuseks hoopis enesepettus ja hirm läheduse, valu, pettumuste, kõige inimliku ees.
Elasin aastaid uimastuses. Raske on seda ehk kirjeldada, alkoholisõltuvus annab selle edasi vaid osaliselt. Jah, ma jõin, ehkki mitte kunagi kodus: seal oli teisi, kes alkoholi kõrist alla kaanisid. Ma käisin ära, ennast unustamas. Ma ei tahtnud elu, kus on vastutus, raskused, see oli mõistetamatult raske koorem mulle.
Minu uimasus ei olnud tingitud ainult alkoholist, ka kaine peaga olin oma maailmas. Reaalne elu justkui ei jõudnud minuni. Tundsin pidevalt, et mu hinge rebib miski, oskamata seletada isegi, et kuhupoole. Alateadlikult ma otsisin ka lahendust, kuid alati valedest kohtadest: uutelt meestelt, alkoholist, eneseunustusest.
Võib-olla kõige õigem selgitus sellele, mida tundsin, on, et tajusin, et mind on paika pandud. Elu poolt, perekonna poolt, keskkonna poolt. Uskusin ise, et ma ei ole võimeline täisväärtuslikuks eluks, kuigi samas ma teinekord ka nö unustasin selle teadmise. Näiteks ma tajusin, et ei ole võimeline looma normaalset toimivat suhet, kuid siiski juskui lootsin, et juhtub ime, ja lõin suhteid ühe mehega teise järel. Mõnega neist ma abiellusin, teisega elasin lihtsalt koos. Nende hulgas oli väga toredaid mehi, kellega elu oleks kindlasti laabunud, kui mina ise oleksin olnud võimeline taluma suhtega kaasnevaid probleeme. Kuid ma polnud.
Minu jaoks pidi olema suhe selline, et mina ise teen kõike, mida mina tahan, ja mees on mul nagu mingi tugi: materiaalses ja praktilises mõttes. Sellist suhet ei kannatanud keegi välja ja poleks kannatanud ka mina, õieti ma oleksin, kuid hingevaluga, mida oma külmusega põhjustasin, tõukasin kõik endast eemale.
Nagu ütlesin, on asi lapsepõlves: vägivald, alkoholism, ärakasutamised, eemaletõugatus, lahutatus oma vanematest, kes käisid tööl, ebakindlus jne. Ma tean, et ma ei saa süüdistada oma lapsepõlve selles, kuidas olen elanud oma elu, ja kõige rohkem kahju on mul sellest, et mul kulus nii kaua aega selleks, et mõista, et minu võimuses on midagi muuta.
Olen elanud 50aastaseks ja alles nüüd ma näen tagasi vaadates, et oleksin võinud elada hoopis teisiti, kui oleksin vähem kartnud valu. Ma arvasin alati, et valu tapab mu ja pean end selle eest kaitsma. Peitsin endasse ära kõik tunded ning kui mingi raskus tekkis, üritasin seda kiiresti unustada või uputada melusse, alkoholi. Seejuures ma kunagi ei tunnistanud, et olen alkohoolik, olin selleks liiga palju kannatanud alkohoolikute pärast. Ma jõin vaid nii palju, et oleks kergem. Iga paari nädala tagant lubasin endale sellist unustust.
Tean nüüd, et minu ainus võimalus elus oli tegeleda oma valuga, oma tunnetega. Jah, võib-olla ei leidunudki kedagi, kes oleks tahtnud kuulata. Kartsin alati, et keegi ei kannataks mind välja sellisena nagu olen: kõigi minu valude, läbielamiste ja probleemidega. Ma iial ei julenud neist rääkida. Ka oma lapsed tõrjusin endast eemale, et nemad ei peaks tutvuma tõelise minuga, ja paraku ma pole nendega siiani tutvunud, nüüd on sellest liiga kaua aega möödas, et suhteid soojendada, olen neid jätnud ilma emaarmastusest, mida oleks raske andestada igaühel.
Olen viimaste kuudega nutnud välja kogu oma elu pisarad ja tundnud, et iga kord läheb veidike kergemaks ning ma ise muutun inimesena soojemaks. On kohutav tunda seda valu, mida olen aastaid enda sees peitnud, kuid see tasub ära. Iga kord, kui tegelen oma valuga, tunnen, et elan rohkem.
Võib-olla olnud lihtsam jätkata külma ja tuimana ning mitte teada ega tunda ega mõista, milline olen olnud, eriti just emana. Kuna ma ei tundnud ise kunagi piisavalt emaarmastust, kuna mu ema oli väga tööga hõivatud ning mina läksin varakult lastesõime, lisaks kasuisa ja poolõed-vennad, kes jätsid mind ehk mu ema elus tagaplaanile, siis ma ei suutnud anda ematundeid edasi ka lastele. Võib-olla see kõlab uskumatuna, kuid nähes oma väikseid lapsi, ei tundnud ma midagi. Ja ei tunne ka siiamaani, seda ematunnet mitte.
Nüüd on nad täiskasvanud ja ma suhtlen nendega nagu tuttavate, mitte lastega. Kui aus olla, siis ma isegi kardan oma võimalikke ematundeid, on raske ennustada, mis juhtub, kui need nüüd, aastaid hiljem, välja ilmuksid. Tõenäoliselt nad soodsat pinnast ei leiaks niikuinii.
Mul on hea meel sellest, et mu lapsed suudavad tunda vanemlikke tundeid oma laste vastu. Minu jaoks on see väga suur kergendus ja lohutus, et see ahel on murdunud ega jätku, nagu see minu elus jätkus. Koos oma laste vanemlike tunnetega tunnen esimest korda ka emalikke tundeid nende laste vastu ning selle kaudu tunnen ka mingit uut sidet meie vahel, mida terve elu pole olnud.
Oma lastelaste jaoks olen ilmselt tavaline vanaema. Ma vähemalt loodan. Õnneks ei keela mu lapsed ka mul oma lastelastega suhelda, ehkki nad päris minu hoolde oma lapsi küll jätnud pole. Ilmselt nad mäletavad, et mulle ei saa loota.
Usun, et ajaga nad näevad, et minus on toimunud sisemine muutus ja ehkki see juhtus hilja, siis tunnen, et see tunnetega tegelemine ja sisemine areng on andnud mulle elus uue võimaluse. Ma ei saa küll oma elu uuesti elada ega muuta tehtud tegusid, kuid ma tunnen, et endale andestades suudan end mõista ja elada edasi elu, mis lähen ainult ülesmäge.
