Robert Nerman tunneb Tallinna iga paiga lugu
TLÜ teadusliku raamatukogu, endise TA raamatukogu avariiulil on tema raamatuid väljas terve sületäis, ilmunud viimase 15 aasta jooksul.
Kuulates Robert Nermani lugusid, jääb mulje, et vaevalt leidub Tallinnas kohta, millest tal poleks midagi detailset rääkida. Ise ütleb ta siiski, et hakates teatud teemat süsteemselt uurima, selgub alati ootamatuid ja väga põnevaid asju: „Tallinn on ajaloolase jaoks nagu kullasoon, kus iga labidatäis lisab uusi allikaid.“
Robert Nermani lapsepõlve mängumaad olid Noarootsi lähistel, samuti Koplis ning Pelgulinna piirimail Lillekülas. Sõjajärgsetel segastel aegadel olid vanemad sunnitud palju elukohti vahetama. Olulises osas mööduski Roberti lapsepõlv korraga maal ja linnas või otse linna ja maa piiril: „Elasime huvitava koha peal. Individuaalelamute rajoon lõppes hipodroomi kandis, meie olime bussipeatus edasi. Kui bussiga sõitsime, ütlesime tavaliselt, et läheme linna.”
Vaesusele tänu
„Majad olid väikesed, ühekorruselised, kõik eri värvi, Soomest sõjakahju korvamiseks toodud,” meenutab Robert Nerman. „Need olid kummaliselt rõõmsameelsed värvid, mõni üsna harvaesinev, meie puumajade värvivalik oli palju tagasihoidlikum. Hiljem, kui ajalugu hakkasin uurima, selgus, et selle koha peal oli enne sõda olnud Tallinna kõige suurem puukool, mis rajati 1930. aastate lõpul Pelgulinna ranna heakorra ja kaunistamise seltsi eestvedamisel. Üht-teist oli sellest veel alles, mäletan sireleid ja jasmiinihekke. See keskkond on nüüd kadunud, majad lammutatud, linnapiir on juba kuskil Harku järve juures.”
Äärelinnal on olnud asendamatu osa Eesti linnakultuuri kujunemisel. Harva leidub Lääne-Euroopas ja ka põhjanaabrite juures seniajani säilinud sama unikaalseid ja tihke kultuurilooga kooslusi kui Tallinnas. See ainulaadne kultuurikeskkond, nii ääre- kui ka vanalinn, on meil alles eri põhjustel, suuresti aga lihtsalt vaesusest. Riia ja Stockholm näiteks olid rikkad kaubalinnad. Riia vanalinn taandus praeguseks kuulsa juugendstiili ees sada aastat tagasi, Stockholmi vanalinn hävitati suures osas alles viis-kuuskümmend aastat tagasi.
Robert Nerman: „Rootsis käivitus nn miljoniprogramm – ehitada miljon korterit. 1960. aastate keskel toimus seal pööre: aitab lõhkumisest. Rootslaste auks tuleb öelda, et nad taipasid viie aastaga oma viga, ja need, kes sellega seotud, kahetsevad praegu sügavalt. Soomes on mõni linn puhas klaas ja betoon ning ainult surnuaed ja kirik meenutavad vana. Taanis osati ajaloolist linna säilitada ja seal on selles mõttes huvitavam käia.”
Talletada ajaloo jaoks
Ajalugu on nagu kitsas tee kahe kallakuga kuristiku suunas, tõdeb Robert Nerman – üks on sõrmuste isanda moodi kalduvus muinasjuttude ja müütide poole, teine on tendentslik ajalugu: „Kõige lihtsamad asjad on aga kõige haruldasemad. Kõrgete riigitegelaste mõtteid talletatakse mitmekordselt. Kuid see kõige tavalisem ja enesestmõistetavam muutub tulevikus kõige haruldasemaks. Graafik Johann Naha tegi väga suurt tööd, joonistas vanu hooneid, sellest on hindamatu abi. On olnud fotograafe, kes pole ise ajaloolased, aga on tunnetanud kaduvust. Me ei oska kohe kõike vääriliselt hinnata. Aeg kaotab palju üksikasju. Isegi praegu võiks teha tavalisi olustikulisi filme, märkides ära vaid koha ja kuupäeva, kommentaariks näoilmed ja ümbrus. Need on kunagi tulevikus hindamatu väärtusega kaadrid. 1980. aastate lõpus tegime koos ühe fotograafiga Tallinnast paarkümmend tuhat fotot. Pildistasime tänavaid ja maju, nii üld- kui ka sisevaateid ja detaile. Eesmärk oli kultuurikeskkonna fikseerimine. Pärast leidsime hoopis midagi muud – vaadates neid teise pilguga, märkad ootamatuid aspekte: näiteks asfaldi löökauke on uskumatult palju; katuserennides kasvavad sammal, puud ja põõsad, mis sel ajal olid nii endastmõistetavad, et ei pannud neid tähelegi.”
