Lahkunule avaldasid austust vaid lähedased, koolivennad, naabrid, sõbrad ja tuttavad. Isegi punanomenklatuur oli Ristlaane hüljanud — endistest tippkommunistidest ei olnud matusel kedagi.

Jäik ja karmisõnaline Ristlaan oli üks Eesti kurikuulsamaid kompartei tegelasi, keda manati rohkemgi kui Karl Vainot ennast. Eriti vihkasid teda vaimuinimesed ja nende viha pole lahtunud tänaseni. See viha on nii suur, et Ristlaant püütakse vaat et ajaloostki kustutada. Nii ei leia me teda ei Eesti Entsüklopeedia põhiköitest ega ka lisaköitest Eesti elulood. Ometi, kui Ristlaan langetanuks aastakümneid tagasi teise otsuse, oleks laupäeval mulda sängitatud ehk hoopis lugupeetud suurärimeest.

Ristlaane klassivend, endine suursaadik Jaapanis Mark Sinisoo mäletab Ristlaant 1941. aastast, kui nad õppisid koos Rahumäel 27. seitsmeklassilise kooli teises klassis. Nende kassijuhataja oli Ernst Rungi, kes sõja lõpul emigreeris Kanadasse. “Kui meid võimlemises üles rivistati, oli Rein kõige lühem. Aga ta oli energiline poiss ja hea pallimängija. Ta oli meist aasta noorem, kuna läks kooli seitsmeselt, kuigi tollal mindi tavaliselt kaheksaselt,” räägib Sinisoo.

Sügisel 1947 jätkasid Sinisoo ja Ristlaan oma kooliteed Tallinna 10. Keskkooli, endise Nõmme Gümnaasiumi kaheksandas klassis. Neist eespool õppisid toona näiteks Lennart Meri ja Endel Lippmaa. Need olid jubedaimad aastad kooli ajaloos. Õppealajuhatajaks määratud ja ka bioloogiat andnud A. Varganova oli tegelikult julgeoleku palgal ning tema põhitöö koolis oli kodanlike natsionalistide välja rookimine õpetajate hulgast.

Nii sai kooli endine direktor Alfred Teaste 25+5, arreteerimise eest põgenes Eestist kaugele Murmanskisse eesti keele õpetaja Aili Parijõgi, kirjanik Jüri Parijõgi tütar. Trellide taha pisteti Sinisoo sõnul isegi kooli komsomolisekretär Boris Merilain, kuna temalt leiti keelatud raamat — Daniel Palgi “Stalin”.

“Rein oli iga asja juures ninamees või organisaator. Tal oli omadus olla selle kamba liider, kus ta parajasti oli. Tal oli hea oskus näha inimeste iseloomu läbi,” meenutab Sinisoo. Ja lisab, et Rein oli kamraad, kes oli valmis teise eest ka oma pea pakule panema. Kord nii juhtuski. Klassivend Hugo Reimann oli mingi pahandusega hakkama saanud. Et tema paturegister oli juba pikk, ähvardas Hugot koolist väljaheitmine. “Rein ütles, et võtan süü oma peale, mind ei viska keegi välja.” Nii tehtigi ja Reimann jäi kooli edasi.