Teisisõnu — meie tegutsemist ja suhestumist ümbritsevaga määravad teatud reeglite kogumis ehk rollid, mis on kord omavahel kattuvad, kord jällegi üksteist välistavad. Nii näiteks kannab keskmine inimene endas lapse ja lapsevanema rolli (vastavalt esimesele käitume hetkel, kui räägime oma vanematega, teine siis kui vestleme omaenda lastega). Tööl olles kehastume vastavalt hetkevajadustele kord ülemuseks, kord partneriks, kord alluvaks jne. Sellistest metamorfoosidest on räägitud korduvalt ning nende toimimise mehhanismid on intuitiivselt selged.

Kuid asjaolust, et säärased rollid on laiendatavad ka suurematele üksustele, alates sotsiaalsetest gruppidest, lõpetades rahvaste ja riikideni, mõtleme me vähem. Samas on aga taoline mõtestamine ülimalt oluline, mõistmaks meid ümbritsevat maailma ning selle puhuti hullumeelsena näivaid arenguid.

Nii nagu inimesed, nii ka riigid — eelkõige nende riikide eliidi kollektiivne alateadvus — omandavad teatud identiteedi, rollikäitumusliku sättumuse. Kuigi taolisi rolle on palju, on antud artikli seisukohalt olulised kolm: üliriiklik, suurriiklik ning väikeriiklik. Igaüks neist lubab vastava mudeli omaksvõtnud riigil oma käitumist õigustada, kuid seab samas ka mõningad kitsendused ning põhjustab kindlaid tagajärgi.

Üliriiklik rollikäitumine võimaldab hegemoonil eirata oma huvide järgimisel üldisi meeleolusid, kuid samas sunnib arvestama pideva latentse vastasseisuga. Pikaajaliste arengute korral sunnib üliriiklik käitumine rahvusvaheliste suhete süsteemi teisi osalejaid liituma hegemooni vastu ning taastama jõudude tasakaalu. Üliriik võib oma tegudes järgida pragmaatilisi huve, neid vajadusel mõõdukalt looritades ideoloogiliste kaalutlustega.

Suurriiklik roll lubab selle järgijat tunda end oma otsustes suveräänsena, kuid samas ainult selle süsteemi piires, mille reeglite väljatöötamist ta ise mõjustab ning mille järgimist ta ootab teistelt, eelkõige väikeriikidelt. Suurriikide huvides on säilitada toimiva süsteemi stabiilsus ning mõõdukalt nõrgestada hegemooni, püüdes samas paati mitte liigselt loksutada.

Suuriikidel on kombeks oma huve varjutada ideoloogiliste konstruktsioonidega, nagu stabiilsus ning regionaalsete arengute eripärad — so. vajadus arvestada suurriigi “loomuliku” mõjusfääriga.

Väikeriiklik rollimudel on ühest küljest kõige piiratum, sundides otsustajad üpris kindlatesse raamidesse, teisest küljest aga jätab soovijale võimaluse end tunda retooriliselt vabalt ning üritades mängida regionaalsete koalitsioonide vahel, saavutamaks enda jaoks suhteliselt parim tulemus. Süsteemsete ebastabiilsuste hetkedel — suurte riikide/liitude vahelise tasakaalu ebaselguse aegu — on väikeriikidel võimalus oma paindlikkust maksimaalselt ära kasutada ning oma väikese osakaalu võrra vaekausse kallutada.

Väikeriigi pragmaatiline huvi on tavaliselt üks ja ülim — alles jääda. Selle tagamiseks on väikeriigil enamasti kasutada vaid üks instrument — see on retoorilis-ideoloogiline (nt. suveräänsus, territoriaalne terviklikkus, restitutsionsim või lihtsalt õiglus). Seetõttu on väikeste osalejate hääled rahvusvaheliste suhete süsteemi ebastabiilsuse aegu — mis praktiliselt alati toob kaasa ideoloogiliste sõnaharjutuste laine — pea sama kuuldavad kui suurte tegijate omad.

Loomulikult on taoline jaotus kunstlik ning enamasti ei esine looduses ühtegi elementi oma puhtal kujul. Nii leiab üliriigi käitumises tihti suurriiklikke elemente ja suurriigi omas väikeriiklikku õhinat. Väikeriigil omakorda on mõnikord vaja oma huvide kaitsel ilmutada üliriiklikku enesekindlust ning suurriiklikku mänguoskust.

PS — kui mõelda iga rolli asemele konkreetne nimi, nt. vastavalt USA, Venemaa ja Gruusia, on võimalik testida ülaltoodud lähenemise paikapidavust.