Eesti Iseseisvuspartei ja Eesti Vasakpartei tulid välja vaid 12 kandidaadiga, üksikkandidaate astus üles läbi aegade kõige vähem, vaid seitse.
Täisnimekirja esitanud erakondade esinumbriteks esitati erakondade juhid/peaministrikandidaadid, vaid IRL-i valimisnimekirja juhtis Mart Laar, erakonna nominaalsed juhid Lukas ja Veskimägi olid valimisnimekirjas vastavalt kolmas ja neljas, sest nende ja Laari vahele mahtus veel äsja TÜ rektori kohalt poliitikasse suundunud Jaak Aaviksoo. IRL-i nimekirja 10. kohal, kuid Saare-, Lääne- ja Hiiumaa ringkonnanimekirja esinumbrina, kandideeris riigikogusse novembris 2006 kaitseväe juhi kohalt omal soovil lahkunud viitseadmiral Tarmo Kõuts. Esmakordselt pani riigikogu valimistel end proovile olümpiavõitja Erki Nool, kes poliitikasse oli sisenenud juba varem ning kandideerinud 2004. aastal Euroopa Parlamendi ja 2005. aasta kohalikel valimistel.
Oravapartei noorenduskuur ja Keskerakonna sisemised heitlused
Reformierakonna 2007. aasta kandidaatide nimekirjast vaatas vastu põlvkondade vahetus: Siim Kallas oli lahkunud Euroopasse, Märt Raskist oli 2004. aastal saanud riigikohtu esimees, Andres Lipstokist Eesti Panga president. Jõuliselt oli üldnimekirjas ettepoole kerkinud Keit Pentus (number neli) ja Laine Jänes (number kuus), kõrgel viiendal kohal asetses noorpoliitik Lauri Luik. Erakonna peasekretär Kristen Michal asetus kaheksandale reale. Uute nimedena oli Reformierakond värvanud päästeameti peadirektori Mati Raidma ning vahetult enne valimisi liitus erakonnaga endine politseijuht Robert Antropov.
Keskerakonnas valitses suveräänselt perekond Savisaar, valimiste vahel oli traditsiooniliselt lahkunud rida riigikogulastest teisitimõtlejaid – Sven Mikser, Peeter Kreitzberg, Liina Tõnisson ja Jaanus Marrandi. Üheks lahkumise ajendiks oli kindlasti Vilja Savisaare surumine fraktsiooni esimeheks 2004. aastal, ehkki erakond lõhenes paljuski juba 2003. aastal, mil erakonna sees murti piike Euroopa Liiduga ühinemise küsimuses. Teisitimõtlejad vastandusid juba siis suhteliselt teravalt erakonna juhile, kes oli Euroopa Liiduga ühinemise küsimuses avalikult ülimalt skeptiline. Partei kongressil 2003. aasta augustis toetatigi kõige rohkem eelnõu, mis ütles „ei“ Euroopa Liiduga ühinemisele.