Kuueteistkümnest eksisteerivast erakonnast esitas oma nimekirja 2007. aasta riigikogu valimistele 11, neist täisnimekirja ehk 125 kandidaati suutis välja panna kuus: Isamaa ja Res Publica Liit, Keskerakond, rohelised, Rahvaliit, Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid.
Eesti Iseseisvuspartei ja Eesti Vasakpartei tulid välja vaid 12 kandidaadiga, üksikkandidaate astus üles läbi aegade kõige vähem, vaid seitse.
Täisnimekirja esitanud erakondade esinumbriteks esitati erakondade juhid/peaministrikandidaadid, vaid IRL-i valimisnimekirja juhtis Mart Laar, erakonna nominaalsed juhid Lukas ja Veskimägi olid valimisnimekirjas vastavalt kolmas ja neljas, sest nende ja Laari vahele mahtus veel äsja TÜ rektori kohalt poliitikasse suundunud Jaak Aaviksoo. IRL-i nimekirja 10. kohal, kuid Saare-, Lääne- ja Hiiumaa ringkonnanimekirja esinumbrina, kandideeris riigikogusse novembris 2006 kaitseväe juhi kohalt omal soovil lahkunud viitseadmiral Tarmo Kõuts. Esmakordselt pani riigikogu valimistel end proovile olümpiavõitja Erki Nool, kes poliitikasse oli sisenenud juba varem ning kandideerinud 2004. aastal Euroopa Parlamendi ja 2005. aasta kohalikel valimistel.
Oravapartei noorenduskuur ja Keskerakonna sisemised heitlused
Reformierakonna 2007. aasta kandidaatide nimekirjast vaatas vastu põlvkondade vahetus: Siim Kallas oli lahkunud Euroopasse, Märt Raskist oli 2004. aastal saanud riigikohtu esimees, Andres Lipstokist Eesti Panga president. Jõuliselt oli üldnimekirjas ettepoole kerkinud Keit Pentus (number neli) ja Laine Jänes (number kuus), kõrgel viiendal kohal asetses noorpoliitik Lauri Luik. Erakonna peasekretär Kristen Michal asetus kaheksandale reale. Uute nimedena oli Reformierakond värvanud päästeameti peadirektori Mati Raidma ning vahetult enne valimisi liitus erakonnaga endine politseijuht Robert Antropov.
Keskerakonnas valitses suveräänselt perekond Savisaar, valimiste vahel oli traditsiooniliselt lahkunud rida riigikogulastest teisitimõtlejaid – Sven Mikser, Peeter Kreitzberg, Liina Tõnisson ja Jaanus Marrandi. Üheks lahkumise ajendiks oli kindlasti Vilja Savisaare surumine fraktsiooni esimeheks 2004. aastal, ehkki erakond lõhenes paljuski juba 2003. aastal, mil erakonna sees murti piike Euroopa Liiduga ühinemise küsimuses. Teisitimõtlejad vastandusid juba siis suhteliselt teravalt erakonna juhile, kes oli Euroopa Liiduga ühinemise küsimuses avalikult ülimalt skeptiline. Partei kongressil 2003. aasta augustis toetatigi kõige rohkem eelnõu, mis ütles „ei“ Euroopa Liiduga ühinemisele.
Vahetult enne valimisi andis toonane telestaar Peeter Võsa teada, et liitub Keskerakonnaga, olles enne välja astunud IRL-i ridadest – „tasuks“ Tartu- ja Jõgevamaa ringkonna teine asetus. Valitsusparteina oli Keskerakonnal välja panna ka rida uusi ministreid, näiteks sotsiaalminister Jaak Aab. Esmakordselt kandideerisid riigikogusse haridusminister Mailis Reps ja siseminister Kalle Laanet. Riigikogu valimiste debüüdi tegi ka toonane Tallinna linnapea Jüri Ratas.
Rahvaliit läks valimistele küll valitsusparteina, kuid erakonda räsisid kõvasti valimiste eel plahvatanud maavahetusskandaal ja korruptsioonisüüdistused ning kaotus presidendivalimistel. Nimekirja juhtis Villu Reiljan, tema järel püüti uuesti elu sisse puhuda ka 1999. aastal Keskerakonna ridades muljetavaldavad 2577 häält kogunud Eerika Salumäe poliitikukarjäärile. Põllumajandusministrina tegi valimistel debüüdi Ester Tuiksoo, debütant oli ka rahandusminister Aivar Sõerd. Parlamendivalimistel astus esmakordselt üles ka presidendikantselei eksjuht Tarmo Mänd.
Sotsiaaldemokraadid olid oma ridadesse värvanud silmapaistvamad Keskerakonna teisitimõtlejad, riigikogus sotsiaalliberaalide nime all esinenud Mikser, Kreitzberg ja Tõnisson. Poliitikasse üritati samuti tuua uusi nägusid – üldnimekirjas märkimisväärsel seitsmendal real kandideeris Urve Palo, esmakordselt juhtis sotside Lääne-Viru nimekirja Rakvere ja NO99 teatri direktorina tegutsenud Indrek Saar. Üldnimekirja juhtisid siiski teada-tuntud poliitikud Ivari Padar, Eiki Nestor ja Andres Tarand.
Värskelt asutatud Eestimaa Roheliste jaoks oli juba väike võit täisnimekirja esitamine, nimekirja juhi ja erakonna esimehe Marek Strandbergi kõrval kandideeris nimekirja eesotsas eelkõige rida tuntud looduskaitsjaid (Toomas Trapido, Aleksei Lotman, Mart Jüssi), kuid noorele erakonnale lisasid nii värvi kui ka väga vajalikku populaarsust punkarid Villu Tamme (1968 häält) ja Tõnu Trubetsky (1138 häält). Etteruttavalt võib öelda, et kahe viimase nime panust valimiskünnise ületamisele on raske üle hinnata.
