Riigikogu loobugu kuluhüvitistest

Riigikohtu otsuse kohaselt pole riigikogul õigust iseenda palka muuta, mistõttu riigikogulase palk tõuseb vääramatult – seda ajal, mil nii avalik kui ka erasektor kärbib oma palku, toimuvad ulatuslikud koondamised, pered jäävad ilma oma kodudest.

Seda kõike olukorras, kus kriisi põhi ei pruugi veel käes olla ning keegi ei tea täpselt, kui halvad ajad meid veel ees ootavad. Paljuräägitud solidaarsus on riigikogulaste palkade näitel muutunud sisutuks sõnakõlksuks, mis haavab niigi valusalt riivatud avalikku õiglustunnet.

Juristid on varemgi viidanud sellele, et kui ka palku muuta ei saa, siis kuluhüvitiste kärpimiseks või ka kaotamiseks ei ole vaja mingit uut seadust. Nüüd ongi riigikogulased korrigeerinud esialgset plaani kärpida kuluhüvitisi poole võrra ning kavatsevad jätta kuluhüvitistest alles senise 30 protsendi asemel 10 protsenti palgast.

Sellega saavutatakse kokkuhoidu hinnanguliselt 10 miljonit krooni aastas, ent puudu on 26 miljonit krooni. Kuivõrd riigikogu kantselei tegi oma eelarve lähtudes palkade külmutamise eeldusest, siis ei tea esialgu keegi, kust vajaminev summa võtta. Kujunenud olukorras oleks ainuõige lahendus loobuda kuluhüvitistest üleüldse – ehk siis loobuda ka sellest kümnest protsendist, mille riigikogulased endale praegu säilitada soovivad.

Umbkaudne arvestus näitab, et ka sellest ei pruugi piisata, ent see on siiski ülim, mida riigikogu praegu teha saab. Ehk ei peaks selline lahendus jääma kehtima igavesti, vaid näiteks seni, kuni majandus jälle tõusule pöördub. Salgamatult seisnevad ka sellises lahenduses omad ohud, ent see väldiks niigi kriitiliseks kasvanud ebaõiglustunde suurenemist ühiskonnas.