Riigikeel saab selgeks niikuinii
Haridus- ja teadusministeeriumi üldharidusosakonna juhataja Irene Käosaar, milles võib olla põhjus, et EMOR-i uuringu järgi mõistetakse vene koolide eestikeelsele aineõppele ülemineku vajadust varasemast halvemini?
Arvatavasti selles, et üleminek on kätte jõudnud. Eelmine uuring oli jaanuaris 2008, ülemineku esimesel aastal. Siis pidid vene õppekeelega koolid õpetama ainult ühte ainet, eesti kirjandust, ühe tunni nädalas eesti keeles. Räägiti asjast, mis oli kaugel ja võis tulla, aga samas ei pruukinud.
Praegu puudutab see kõiki koole, nende õpetajaid, õpilasi ja lapsevanemaid. On aru saadud, et protsess on pöördumatu ja liigub eesmärgi suunas. Arvan, et osa inimesi on hakanud selles enda jaoks ohtu nägema. Kuna seekordses uuringus eraldi õpetajate sihtrühma ei olnud, ei ole teada, kui palju vastanutest olid õpetajad, kes võivad muretseda oma töökoha pärast. Kui asi puudutab inimest isiklikult, on mure mõistetav. Ta võib küll eesmärgist aru saada, aga kui küsida, kas projekt on hea, vastab ta eitavalt. Me ei saa oodata inimeselt altruismi – et ta hindaks kõrgelt projekti, mis ta töötuks jätab.
Kas on võimalik hinnata, kuivõrd on eesti keele oskus tänu eestikeelsele aineõppele paranenud?
Uuringu kõige rõõmustavam pool oli, et vanusegrupp 15–24 suhtub eestikeelsele õppele üleminekusse kõige optimistlikumalt, nende keeleoskus on parem ja nad on rohkem informeeritud. Keeleoskuse paranemine on haridussüsteemi üks võite, aga küllap on siin ka palju muid mõjureid. Eesti ja vene õppekeelega koolide omavaheline suhtlemine on tihenenud, sotsiaalmeedia toimib. Praegune üleminekuprotsess ei tohiks veel olla sellele sihtrühmale mõju avaldanud, kuna alles esimene kümnes klass õpib 60% ulatuses eesti keeles. Enamik sihtrühmast 15–24 on eelmine põlvkond, mitte üleminekupõlvkond, või ainult mõnda ainet eesti keeles õppinud. Teadlikumad vene koolid on ammu õpetanud aineid eesti keeles nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis. Arvan, et nüüd hakkab see väljenduma eesti keele oskuse tõusuna.
Millised on olnud suuremad mured, millega vene koolijuhid viimasel ajal teie poole on pöördunud?
Need ei puudutanud üleminekut eestikeelsele aineõppele. Koolijuhtide mure on, et see teema on liiga politiseeritud. Meiega kohtumisel lootsid koolijuhid, et ükskord jõuab üleminek järku, kus see kaob poliitiliselt võitlustandrilt.
Kõige rohkem oli küsimusi uue õppekava rakendamise ja näiteks eksamisüsteemi kohta. Vene õppekeelega kool on praeguseks ühtse haridussüsteemi osa ja pigem muretsevad koolijuhid globaalsete küsimuste pärast, mitte ülemineku kui ühe väikese osa pärast selles protsessis.
Irene Köosaare artiklit eesti õppekeelele ülemineku praeguse seisu kohta loe Õpetajate Lehest.
