Kuigi tegu oli pikka aega väldanud protsessiga, juhtus lõpuks ikkagi see, mis mõnikord juhtub — vastasel oli piisavalt aega vastusammudeks valmistuda, aga Gruusia enda jaoks tuli sõda ikkagi ootamatult. Piltlikult võiks seda võrrelda talvise lumekoristusega: kõigile on teada, et lumi tuleb maha ja lume koristamiseks valmistutakse põhjalikult — lumi sajab maha aga ikkagi ootamatult ja siis on teed ikkagi umbes.
Sõjanduses põrub enamik operatsiooniplaanidest läbi operatsiooni esimestel tundidel. Siis tuleb kasutusele võtta varuplaan, mida grusiinidel ilmselt polnud. Miks plaan aga nõrk on, selleks võib olla erinevaid põhjusi — poliitiline surve, puudulik luure, spetsiifiliste eriüksuste puudumine, vähesed sõjalised kogemused jne.
Missugused on Eesti võimed ja oskused grusiinide omaga võrreldes? Mis on meie tugevad küljed, missugused vajaksid tingimata kiiret eelisarendamist?
Meie hea ja halb omadus on pikaldane otsustamine. Me kaalume asju enne tuhat korda, kui midagi teeme. Ühelt poolt on see meie eelis — me oleme ettevaatlikud, ei tee midagi kiirustades ja läbi mõtlemata, teisalt kipume kriitilistel hetkedel tähtsate otsustega venitama.
Eesti kaitseväe võimed on täpselt sellised, milliseks on neil olnud võimalik 17 aasta jooksul areneda: üksiksõduri tasandil head, organisatsiooniliselt ja tehniliselt on meil aga veel pikk maa käia.
Kui vastata küsimusele, mis vajab meil eelisarendamist, siis tuleb arvesse võtta esmalt meie kaitseväe erilisust — oleme kaitsevägi, millest enamik on rahu ajal reservis. Seega vajame väga tõhusat eelhoiatussüsteemi, et oleksime võimalikult varakult suutelised sõjaks valmistuma hakata.
Paraku oleme vastuvõetud kaitseväe korralduse seadusega sõjaväeluure, kes ilmselt ainsana Eestis jälgib ööpäev läbi Gruusias toimuvat, teinud täiesti relvituks. Samal ajal, kui teised riigid panustavad üha enam luurevõimekuse arendamisse, on oht likvideerida seegi, mille oleme 17 aasta jooksul suutnud üles ehitada.
Tehniliselt on vaja arendada loomulikult õhukaitse võimekust. Iga sõjaline konflikt algab massiivsete õhulöökidega. Pole mõtet koguda ladudesse sõjavarustust ja soetada tanke, kui me ei suuda neid õhust tuleva ohu eest kaitsta.
Kolmas oluline aspekt, mida meil oleks vaja arendada, on mõtlemine. Kaotajaks jääb rahvas, kes mõtleb, et me nagunii vastasele vastu ei saa.
Samuti ei tohi loota ainult Lääne abile. Abi küll tuleb, kuid selle tulek võib aega võtta. Lisaks on vaja mõistma hakata, et kaasaegsed sõjad algavad tavaliselt riigi seest.
Kui meil on välja arendatud suurepärased võimekused terrorismivastaseks võitluseks ja mässuliste vastasteks operatsioonideks, suudame me ilmselt ära hoida ka Gruusiaga, Moldovaga või Aserbaidžaaniga sarnastesse olukordadesse sattumise ning sealt edasi vältida sõjalist konflikti.
Kui kauaks jätkuks Eestil reaalse sõjaohu korral ressursse oma territooriumi kaitseks? Kas me suudame vastu pidada seni, kuni NATO väed kohale jõuavad?
Mina pole pädev sellele küsimusele vastama. Meie ressurss on meie rahvas ja kaitsetahe. Relvadest meil puudust ei tule.
Mismoodi ikkagi NATO abi meile välja näeks? Kas sõda peetaks Eesti pinnal? Mismoodi käib abiandmine siis, kui NATO vägede saabumise ajaks on siin vaid varemed ja põletatud maa?
Isegi, kui Eesti on vallutatud, on see NATO jaoks vaid kaotatud territooriumi osa, mis tuleb tagasi võtta, kasutades selleks kas sõjalisi, diplomaatilisi, majanduslikke või kõiki neid vahendeid.
Tähtsam on see, et meile, Eesti Vabariigi kodanikele on meie riigi territoorium terviklik. Kui meie nii arvame, peab sellega arvestama ka NATO.
Eesti on seadnud eesmärgiks kaitsekulutuste viimise kahe protsendini sisemajanduse kogutoodangust. On see piisav?
Sõjaväelasena tahaks muidugi öelda, et ei ole piisav. Me tahaksime kogu vajalikku kaasaegset ja väga head sõjavarustust täna ja kohe. Samas ei ole riik vaid kaitsevägi ja meie, sõjaväelased, saame suurepäraselt aru, et riigil on palju teisi elutähtsaid funktsioone, mida tuleb täita.
Reformierakonna poliitikud on varem arvanud, et võiks üle minna palgaarmeele. Mida tähendaks palgaarmeele üleminek Eesti kaitsevõime jaoks?
See on poliitiline pädevus — otsustada, milline saab olema Eesti kaitsevägi. Meie, kaitseväelased, lähtume kaitsevõime planeerimisel neist otsustest.
Vabatahtlike viimine Gruusiasse maksis koha reservohvitseride kogu esimehele. Kas välivormi kaasavõtmise soovitus vabatahtlikele oli lollus, vastutustundetus või allumatus Eesti riigivõimule?
Vormi kandmist reguleerivad vastavad kaitseväe dokumendid. Nende eiramine pole aktsepteeritav, seda isegi siis, kui selle taga on head mõtted.
Eestlaste kaitsetahte nõrkusest kõneleb pidev viilimine iga kord, kui algab ajateenistusse võtmine. Noormehed on nii haiged, nii haiged. Paljud peavad ajateenistust ajaraiskamiseks. Kas Gruusia sündmused võiksid seda suhtumist muuta?
Raske öelda. Eestlased on küll väga rahvuslikult meelestatud rahvas, mis meis ärkab alati kriisi puhul. Kui aga kriis möödas, siis varsti see tunne jälle uinub.
USA humanitaarabi viiakse Gruusiasse sõjatehnikat kasutades. Kas USA sõjatehnika kohalolek annab Venemaale ka muu sõnumi?
Sõjalennukeid ja -laevu on alati igasuguste kriiside puhul kasutatud. Sõjaväelaste transpordisüsteemi peetakse kindlaimaks, kiireimaks ja tõhusaimaks süsteemiks, mis tagab varustuse õigeaegse ja kindla kohalejõudmise. USA ei vii Gruusiasse ju tanke. Sõnumeid riikide vahel antakse praeguses etapis edasi teisel moel. Seda, et USA-l on olemas relvad, teab Venemaa niigi.
Kas Teie meelest Lääs teadvustab endale täies mahus Venemaalt lähtuda võivat ohtu?
See sõltub paljuski meist, kes me oleme Venemaa piiril. Meie oleme Lääne silmad ida suunal. Kui me suudame piisavalt hästi Läänele selgeks teha, milline on Venemaalt lähtuv oht, arvestavad nad sellega kindlasti.
Kuid me ei tohi ära unustada, et riikidel on ka teisi faktoreid, mis mõjutavad nende suhtumist. Üks olulisemaid on majandus ja majanduse sõltuvus teatud toorainetest. Kuid üldplaanis on 90. aastatel Läänt vallanud sinisilmsus Venemaa suunal hakanud kaduma.
