REPORTAAŽ: Tarand ja Ilves — sinasõprade kohtumine vaksali varjus
Delfi arvamustoimetaja Rain Kooli kirjeldab presidendikandidaatide Indrek Tarandi ja Toomas Hendrik Ilvese väitlust Balti jaama lähistel.
“Huvitav, kas siia küsijaid ka tuleb. Fotograafe on all juba terve meri,” imestab kolleeg, valides endale koha uudisteagentuuri BNS pressikeskuse tühjast tooliderivist. Indrek Tarandi ja Toomas Hendrik Ilvese kohtumise alguseni on jäänud pisut vähem kui pool tundi. Üritus on nimetatud debatiks ja kohale on kutsutud kuue väljaande esindajad.
Hetke pärast ilmub tillukesse ruumi peoperemees, BNSi peatoimetaja Ainar Ruussaar, kaasas Ilvese sekundandid — nõunik Toomas Sildam ja pressiesindaja Piret Pert. Sildam laseb avada ruumi klaasist seinu katvad rulookardinad, mille Ruussaar on lasknud sulgeda, et kontoris ringi tatsavad inimesed väitlejate tähelepanu ei hajutaks. “Las olla lahti, saavad sealt ka pilte teha,” ütleb Sildam suuremeelselt. Öeldud, tehtud.
Kui reedesele debatile Vikerraadio stuudios astusid kandidaadid (või õigemini kandidaadi kandidaadid, nagu Indrek Tarand hetk hiljem täpsustab) koos, siis seekord astub Tarand ruumi esimesena. Vaatab ringi, naeratab ja valib “esmasaabunu õigusega” omale parempoolse tugitooli.
Tarand tõstab portfellist välja kaks musta mappi. Koos ühega neist pöörab ta ajakirjanike ja fotograafide poole ajakirja Time värskeima numbri kaane. Kahe meetri kaugusele on näha viie rõõmsameelse inimese pilt ja tekst ”The New Greatest Generation”. Tarand ei selgita oma liigutust ja keegi ei täi ka küsida. Jääbki segaseks, mida ta selle žestiga mõtleb. Kas ta püüab määratleda ennast “uue suurepäraseima põlvkonna” esindajana?
Küsida või seletada ei jõuta, sest sekund hiljem täitub ruum korraga melust ja fotoaparaatide valangutest. Toomas Hendrik Ilves astub ruumi, naeratades oma pisut kramplikku, kuid silmade ja kõrvadeni ulatavat naeratust. Meeste kohtumisest on näha, et esimese debati pinge on selja taga. Kumbki teab, mida oodata. Kuna Tarand on okupeerinud parempoolse tugitooli, jääb Ilvesele üle vasakpoolne.
BNSi tugitoolid on tänamatud. Kõrge seljatoega, kuid suhteliselt madalad. Pikemad mehed, mida nii Tarand kui Ilves on, vajuvad sügavale toolidesse. Kui jalg veel üle põlve visata (mida mõlemad teevad), kerkivad püksisääred kõrgele üles. Sokid on presidendikandidaatidel kvaliteetsed. Tumedad, pikad, õhukesed, peaaegu läbipaistvad. Kingadele pole samuti midagi ette heita.
“Austatud Vabariigi President, austatud Euroopa parlamendi liige…,” teeb Ruussaar üritusega algust.
Tarand tundub pisut väsinud. Silmaalused reedavad, et kümnetunnised ööuned on viimasel ajal ainult kauge unistus olnud. Ilves näib oma vanust arvestades isegi värskem.
Algus sujub rahulikult, isegi uniselt. Ootamatut pööret või teravat avaküsimust ei tule. Ruussaare päring välispoliitiliste eesmärkide täitmisest annab Ilvesele võimaluse rahulikult Eesti saavutusi üles lugeda. “Nüüd tõepoolest oleme normaalne riik,” ütleb president teab mitmendat korda.
Tarand peab sissejuhatuseks vajalikuks esineda hoopis avaldusega: “Täna [esmaspäeva] hommikul käis president välja oma teesid järgmiseks viieks aastaks. Mina seda teinud ei ole ja kohe selgitan ka miks.”
Tarandi selgituse kohaselt ei ole tema kandideerimine veel selge ja tal puudub kohustus käituda kui presidendikandidaat. See motiiv kordub tema sõnavõttudes — “seadusandja tahe on, et kandidaadid on ametlikult ainult 30 tundi”, “ma oleks tahtnud erakondadega vestelda, aga Reformierakonda ei huvita” jne. Tarandi arvates tuleks presidendi valimise seadus ümber teha nii, et ametlikud kandidaadid oleks olemas juba kevadel.
Kui ta pool tundi hiljem uuesti sama teema juurde jõuab, ilmutab Ilves selle peale üht vähestest tundepuhangutest. Käsi laiutades pärib ta Tarandi käest, mis vahet seal on, kas kandidaat on ametlikult kandidaat või mitte — oma vaateid ei takista ju see selgitamast. Ka ajakirjanikud vangutavad pead: kas Tarand püüab oma tegemata tööd välja vabandada?
Kui need üksikud kätelaiutamised, muiged või näpuganäitamised välja arvata jääb kogu pooleteistunnine “väitlus” silmatorkavalt kiretuks lauseveeratamiseks. Oleks ju alust ja põhjust — Ilves on oma teesidega lagedale tulnud, kont on käes, võta ja näri! Ei!
Emotsioonid jäävad ninakirtsutamiste ja silmade punnitamiste tasandile. Siin ei võeta üksteisest mõõtu, vaid mängitakse moepärast valimiseelsust.
Ruussaar peab mingil hetkel reageerima küsimusi esitama ja õhustikku elektriseerima kippuvate “kolleegide vihastele pilkudele” ja täpsustama, et selle kohtumise formaat on “väitlus, mitte pressikonverents”. No ei ole väitlus, on selline pehme teineteise masseerimine, mida heatahtlikult võib nimetada intelligentseks mõttevahetuseks, aga vihasemad väidaksid, et tegemist on farsiga.
Täielikku madalseisu langeb vestlus hetkel, mil Tarand ja Ilves räägivad näppu viibutades sellest, kas öelda teineteisele “teie” või “sina”. Oma sinasõprust ja 22 aastat kestnud sõprust laiemalt käsitlevad mehed veel mitmel korral.
Ja selline see debatt ongi. Sinasõprade kohtumine vaksali varjus.
