"Esimese Eesti" järjekord

Alati läheb kiireks - isegi kui on varakult teada, et vaja kohale jõuda. Lähenen igasjuhuks Nordea kontserdimajale jalgrattaga, sest pelgan, et linn on politsei poolt sisse piiratud. Solarise keskusele lähenedes sain aru, et mu kartused olid asjatud. Polnud neid tarasid midagi nii palju ning ma ei olnud sugugi ainuke, kes polnud veel saali saanud. Vastupidi, poolteist tundi enne kõne ametlikku algust lookles pikk järjekord ussina mööda Solarise kaubanduskeskust.

Avastasin end korraga seismas ilmselt Eesti elitaarseimas järjekorras. Ma ei mõtle sõna "elitaarne" sugugi halvas mõttes, vastupidi. On harv juhus, kui sellises konsentratsioonis on koos Eesti elu mõjutavad inimesed: kultuuritegelased, poliitikud, ametnikud, start-up'ide loojad, erinevad usujuhid... nagu Balti kett?

Siiski ei, aeg on edasi läinud, siin ei seisnud tuulepluuside ja kirjude T-särkidega seltskond, vaid soliidsed ja väljapeetud Põhjamaa inimesed, korrektselt ja aastaajale sobivas värvigammas ülikondades ja daamid jahedamale suvelõpule sobilikes jakkides. 

Saba lookles aeglaselt ja kell tiksus juba viimast tärminit, mil lubati sisse lasta. Oli aga selge, et ukse pealt kedagi tagasi ei saadeta: seltskond, kes sabas seisis, ei olnud inimesed, keda sobiks tagasi saata. Nii näiteks kiirustas õige viimasel hetkel sappa seisma Eesti suursaadik Venemaal, jäädes õige saba lõppu, minust tüki maad tahapoole.

Turvakontrollis, kus läbivaatust tegid koos nii eestlastest turvatöötajad kui ameeriklased, läks juba kiirelt. Paremal oli laud eriilmeliste veepudelite ja mõne kohvitopsiga, mis paluti maha jätta, sest võõraid vedelikke kontserdimajja viia ei võinud. Üks hundikoer vaatas mind oma pruunide silmadega uudistavalt oma tumedanahalise peremehe kõrval istudes, kui viimane tal pead sasis. Maailma armsaim politseikoer! Õhus oli ootusärevust ja elevust.

Superstaar, kes ei vaja kullasära

Saal täitus kiirelt, taustaks lasti kõlaritest muusikat. Loen kokku laval lipud: kokku 25 lippu, läbi segi Eesti ja USA omad, 20 hajutatud tagaseinas vardas, viis suuremat väljatrükitult taamal seinal. Kõnepuldi ees on võrdlemisi askeetlikult üldpildile värvi lisama seatud ritta erkrohelised sõnajalad - ei mingeid ülepingutatud lilleseadeid või silmatorkavat luksust.

Külalistest varem on saali kogunenud kaameramehed ja fotograafid, kes on oma tehnika valmis seadnud. Nagu sellistel suurtel kogunemistel ikka, käivad nende vahel arutelud. Nordea kontserdisaal, mis tavaolukorras on fotograafidele oma pildistamisvaenuliku ülesehitusega alati paras peavalu, on seekord sobivalt ümber sätitud: saali keskosas üleval on vabastatud avar plats toolidest.  Kõik toimib, internet on olemas, fotode saatmine otse toimetusse läheb nagu õlitatult - saalis on ka wifi.

Siis aga hakkavad täituma ka seni kolm tühjalt seisnud rida: välisajakirjanikud ja ametnikud, kes Obamat visiidil saadavad, valguvad saali ja täidavad toimekalt sagides pingiread. Nad liiguvad visiidil eribussiga, et tiheda tempoga kaasas olla.

Vahetult enne kõne algust kontrollin veel telefoni, et Delfi otselülituse algust vaadata, ent kuigi telefon näitab, et levi on justkui kolm täpikest olemas, siis internet telefon ei ava. Oeh, las siis jääda! Mul on võimalus olla täna siin saalis, olla kohal ning vaadata president Obama kõnet päriselt, vahendamata. Ma kasutan seda.

Kõne, mis tõstab rahvuslikku uhkust sama palju kui laulupidu

Barack Obama juhatab sisse noormees nimega Oskar Poola, kes õpib ise reaalteadusi. Kuigi saal on tema sisenemisel täiesti vaikseks jäänud, on raske end teda kuulama sundida, sest elevus kohe saabuva presidendi pärast on piisavalt suur. Kui Obama saabub, haaratakse saalis kõikjal telefonid ning tehakse "see päris oma" Obama foto ka ära.

Obama siseneb reipalt ja läheneb hoogsa samuga kõnepuldile - surub Poolal kätt ning ütleb, et selliste noorte inimestega kohtumine on innustav. On innustav näha noori, kes elavad täna reaalsuses läbi oma vanemate unistusi.

Nüüd pole enam kaugel hetk, mil mul on tunne, et kogu saal sulas: see, mis järgneb, on ju kui mesi meie kõrvadele... ja ilma liigse lääguseta. Obama  kõnetoon on mahe, peaaegu, et hell, julgustavalt tunnustav, ent asjalik. Ta ei tulnud siia rääkima, kui lahedad me oleme, vaid tal on sõnum maailmale, mida meie sobime hetkel ehk kõige paremini illustreerima. Aga see ei sega.

Obama vabandab, et ta ei olnud kohal laulupeol ning lubab võimalusel tulla järgmine kord. Siis viib meid väiksele rännakule meie enda ajaloost. Ta kirjeldab ajaloolisi fakte nii nagu meie neid näeme, ta vaatab meile alt üles, ta seab meid eeskujuks. Ta räägib kogu maailmale lahti lühidalt meie ajaloo. Kui oluline see eestlastele on!

Esimene aplaus

"Ükskord me võidame niikuinii," põimib ta üsna kõne alguses veerandsada aastat tagasi öeldud Heinz Valgu kuulsa lause. Ma usun, et just sel hetkel võitis ta saalis olevate eestlaste südamed. Kostab esimene tunnustav aplaus. Auditoorium on meelitatud, võidetud!

Mis tegi selle tsitaadikasutamise aga eriliseks? On ju tegelikult ülimalt lihtne see tsitaat kõnekirjutajal ükskõik, millisesse kõnesse sokutada. Kuid Obama esitab selle kuidagi nii lihtsal ja vahetul moel, et selles ei tundu kübetki kohustsulikkust ega võltsi üritust meeldida. Ta kasutab Valgu motiivi ehitades sellele ehk kogu on järgneva kõne ning jõuab ettekande lõpus selle juurde tagasi - klassikaline õpikunäide ideaalsest kõne koostamisest. Aga selles kõiges ei ole odavat läbinähtavust. Või kui on, siis see ei häiri.

Obama kiidab ja tunnustab: see, mis balti riigid Balti ketiga ja laulva revolutsiooniga hakkama said - see oli suurim vägivallatu võit. ""Vabadus," oli sõna, mida te Balti ketis üksteisele laususite," - räägib ta järgmiseks purustamatuna näiva Berliini müüri langemisest, meie vabaks saamisest. Saalis kuulajate uhkus meie enda lähiajaloo üle kasvab: küllap vajame ja ootame me oma väikeses Venemaaga ääristatud riigis tõesti nii-nii väga, keegi meid kiidaks ja tunnustaks.

"Te võitsite!" - on ta korraga uhke, Heinz Valgu sõnad said teoks. Saalis istudes on korraga tunne nagu laulupeol: meie eestlased, olemegi võimsad! 

Nüüd tüürib ta tasapidi sinna, kuhu pidigi jõudma: ta järgnevad kõnes on sõnumid maailmale, välismeediale. Ta kirjeldab, mis olid noore riigi enesemääratlemise alused ning jõuab olukorrani tänases maailmas.

Ukraina, NATO, julgeolek. "Ukraina saab vaadata teile inspiratsiooniga. Te saavutasite selle, mida tema praegu püüab. Baltikum näitas, mis on võimalik." Baltikum on teinud ka NATO liidu tugevaks. Sobilikke tsitaate välismeediasse hakkab nüüd tulema. "Piire ei saa püssiga nihutada" - Ukrainas on küsimus just selles. Ning see, et kas need Ukrainat vallutavad tankid on Venemaa omad - see ei ole täna enam küsimus. Faktid on tõestavad, sellest ei saa mööda vaadata."

Soov minna tagasi tsaariaega ning taastada 19.sajandi piirid - see ei ole viis olla suur 21. sajandil, lausub Obama. Õigemini ei saa öelda, jõuan mõelda.

Marie Under - kui Sa vaid teaksid!

Siis, vahetult enne oma kõne sisuliste punktide juurde jõudmist, teeb ta taas meisterlikku manöövri, tsiteerides Marie Underit.

Jah, suur osa kõnest läheb pea punkt-punktilt täpselt nii nagu politoloogid ja analüütikud on ennustanud: Obama räägibki NATO liitu panustamisest ja kaitsekulude tõstmisest; kinnitab, et ka Läti ja Leedu on plaanimas oma kaitsekulusid tõsta, sest liit ise peab end tugevamaks tegema; lubab, et rohkem roteeruvaid kaitsveäelaste Euroopas kohal olema; kinnitab vajadust NATOl kiiremalt muutustele maailmas reageerida, vajadust alati pöörata tähelepanu riigi kõigile elanikele - ka vähemustele.

Leiab, et olukord, milles üks riik on teise pantvang, ehk Ukraina sõltub Venemaa gaasist, on lubamatu. Siis jõuab ta Putinini. Pole ühtegi seisukohta, millega ei saaks nõustuda. Kolm reatäit minu ees istuvaid välisajakirjanikke saavad kõik kenasti endale vajalikud maailma poliitolukorda käsitlevad tsitaadid kätte, seisukohad järgmisel päeval Cardiffis toimuva NATO tippkohtumise eel. Need, siin Tallinnas kõlanud tsitaadid, on üsna vahetult nii BBC, CNN või muu ülemaailmse kanali eetris.

Aga enne kõike seda põimib ta Marie Underi 1943. aasta kirjutatud luuletuse "Päälekaebamine" esitatud küsimuse osavalt oma teksti.

Nagu Heinz Valgu sujuv tsiteerimine, toob ka Underi mainimine saali mingi iseäraliku sooja tunde. Taas rullub läbi saalis olevate eestlaste ehk vaikne vaevumärgatav imetluslaine. Esiteks suudab Obama Marie Underi nime kenasti välja hääldada, kuid seejärel saabub nauditav tajumine, kui oskuslikult on Obama põiminud Eesti poetessi sõnad oma kõnesse, andes neile nüüd, aastakümneid hiljem, vastuse.

Luuletus, kust on Obama kõnemeistrid võtnud teisest lõigust ühe rea, kõlab: "Kes annab abi? Kohe, praegu, nüüd!" - saab Obama nüüd vastata, et tänases päevas on see NATO. Taas väga võimas kujund - meil on nüüd kaitsja olemas. Under ei pea enam muretsema! Meie ei pea enam muretsema.

Marie, kui sa vaid ise seda teaksid, et Sind tsiteeris USA president ja andis Sulle vastuse! Tsiteeritud luuletus oleks muide sobinud sellesse konteksti isegi ehk pikemalt, ent mitte ehk lõpuni, sest Under lõpetab selle luuletuse kättemaksusooviga. Jah, 1943. aastal, ei terendanud Eestile NATO vihmavarju kuskilt.

Kes annab abi? Kohe, praegu, nüüd!
sest põdeja on jõuetu ja nõrk.
Kuid nagu linnukarje kaob mu hüüd,
see hajub tühjusesse: maailm on külm ja kõrk.

Kas rauga ohe, väeti lapse nutt -
see jookseb liiva, kaob kui pettevirv?
Mees, naine oigab nagu haavat hirv -
see võimumeestele vaid muinasjutt.

Maailma silm on pime, kõrv on kurt
ja vägevate jõuk kas loll või hull.
Kaastunnet on vaid sel, kes hädast murt,
ja südant ainult kannatajal - sul ja mul.

Kõnepidamise kunst: maailma moodsaimast suflöörist ei piisa - vaja on inimest

Obama kõne on talle kirjutatud meisterlikult, see on formuleeritud lihtsalt ja esitatud väljapeetult. Tundub, et Obama mõtleb iga oma sõna ja lauset. Temas ei ole üleolekut, enesetähutsustamist või enesenautimist. Tundub, et ta pöördub meie kõigi poole. Ideaalne oraator.

Ükski detail ei sega - Obama hoogne ja elurõõmus samm kõnepuldi poole näitab, et ta tahab rääkida, ta ei võõrista kõnepukki. Obama ei kohmitse, ei krabista paberitega - neid ei olegi. Oma käsi kasutab ta õigel hetkel väljemõõdetult, andes žestidega mõnedele lausele juurde rohkem kaalu. Ta teab, kuidas mõjuda.

Auditoorim on poole kõne ajal hämmingus: see ei ole võimalik - kuidas ta seda kõike suudab nii veatult, ilma kordagi teksti segi ajamata esitada? Tegelikult on Obamal siiski "spikker" laval - kahele poole kõnepulti on statiividele seatud kaks pea märkamatut tuhakarva klaasidega seadet. See on tegelikult prompter - ehk moodne suflöör, millest ei ole aimatagi, et seal võiks olla tekst. Vaatajatele paistab see läbipaistva klaasina, mis on seatud nurga alla, et teisel pool kuvatav tekst on nähtav ainult kõnepidajale. See loob ka videoülekannete jaoks ideaalse pildi - kahel pool asetsedes ei jää kordagi muljet, nagu kõnepidaja võiks teksti kuskilt maha lugeda. (Vaata eraldi lugu etteütlemismasina kohta siit!)

Obama seadis lati kodumaistele kõnepidajatele kõrgeks

Jään mõttesse, kes suudaks meil Eestis selliseid kõnesid pidada? Ärkamisaja kirglikke kõnesid ma ei mäleta, hilisemast meenub Andres Mähari sõnavõtt etenduse "Ühtne Eesti" ajal katusel "Mine p****", mis oli jõuliselt vahetu. Aga see ei olnud päriselt: need olid esitatud näitleja poolt etenduse ajal. Aga päriselt?

Igasugused meie poliitikute esinemised erinevad Obama ladusast maneerist nagu öö ja päev. Selle asemel, et olla sihtide seadja ja sündmuse oodatuim osa, on kõne justkui mingi kohustuslik vaevlemine enne muusikaliste etteastete algust. Meenuvad kõikvõimalikud kodumaised pool-sunnitud kõnelejad, kes suhtuvad kõnepukki kui piinapinki või veel hullem - kui iseenda tähtsuse rõhutamise atribuuti: "Mina räägin ja mina ütlen kuidas asjad on!". Kuulajatele loetakse ette käibetõdedesid moel, et tundub, et ka rääkija ise ei usu, mida ta üritab teistele edasi anda.

Obama kõne on soe, siiras, asjalik, tõsine, karm - ja algusest lõpuni nauditav. Tõsi, ta on poliitik, tema töö ongi esineda, kuid kuulajana tunnen ma tohutut poolehoidu, et ta ei suhtu oma töövahendisse, kõne pidamisse, üleoleva mütsiga löömisega. See näitab austust oma kuulaja, auditooriumi vastu.

Näitlejameisterlikkus? - kindlasti! Obama kasuta lisaks moodsa kahepoolse promteri kasutamisele ka ideaalselt oma looduse poolt antud töövahendeid: häält, diktsiooni, õiget hingamist, kehahoiakut, teksti mõtestamist. Kõik see on õpitav ja arendatav, kuid nõuab tööd iseendaga. Obama on selle töö ette võtnud, ta ei ole ju ilmaasjata USA president.

Säutsumeistrist kõnemeheks, rahvameheks?

Ma loodan, et Obama kõne loob ka Eestis mingi standardi, mille poole kõnet töövahendina kasutavad inimesed saavad edaspidi püüelda. Kuigi retoorika alused on Aristotelese ajast samad, on meie kohati ehk mühaklikkust ja (võlts)tagasihoidlikkust väärtustavas kultuuriruumis ehk teksti vilunult esitamise oskus alatähtsustatud.

Ja see ei olegi võib-olla eestlastele lihtne. Mul on tunne, et paljud need, kes võiksid hoogsa sammuga kõnepulti tuhiseda, sest neil on midagi öelda ja neid tegelikult oodatakse ju rääkima, pelgavad. Kangestuvad, justkui kartes, et see mis nad ütlevad, saab välja naerdud. Hirm ja enesekindluse puudus? Või on siis tõesti kodumaistel kõnepidajatel oma kuulajatest ükskõik?

Inimeseks olemine, enda avamine ja motiveerimine pingutamaks oma kuulajate nimel ongi oluliseks keerukam kui turvaline askeldamine internetis, kasutades lihtlauselisi sõnavõtte säutsupilves. Inimestega reaalselt suhtlemine ja nende jaoks olemas olemine on aga ju täiesti okei, seda ei pea kartma. Eestlased on ju kuulajatena olemas, kui meile oleks rääkijaid.

Obama seadis meile uue standardi. Ma ei taha enam näha ühtegi ametlikku, kohustuslikku sõnavõttu - mitte pärast seda kui Obama on meile ise kohale tulles näidanud, kuidas saab kõnet pidada. Kuulajad voolasid saalist välja olles justkui ära tehtud. Mina ka.

Aitäh, see oli parim kõne, mida ma iialgi kuulnud olen!

Vaata videost kõne täispikkuses!


Kõne koos eestikeelse tõlkega:


Vaata interaktiivselt graafikult, milline nägi välja Obama visiit Eestis! Kliki noolekestega märgitud nuppudele ning sealt alt näed erinevaid kohtumisi kajastavat foto- või videolugu!