Helsingi Läänesadama ümberehitustööd on muutnud Tallinki laevade terminali ümbruse Kabuli keskmist tänavat meenutavaks kruusaväljaks. Stari väljumiseni on jäänud pea tund, kuid esimesed kuulekad autojuhid seisavad oma autodega juba check-ini järgses järjekorras. Esimesi „Kalevipoegi“ kohtame aga hoopis jala liikumas, osana parkimisplatsilt terminalihoone poole voorivast rahvamassist.

Isegi 20 aastat pärast iseseisvuse taastamist tunneb keskmise eestimaalase Soomes üsna eksimatult ära. Riided on puhtad ja nõukogudeaegsest hallusest värvikamaks muutunud, aga võrreldes keskmise põhjanaabriga on eestimaalane otsustava pooltooni võrra tuhmim. Juukseid ei ole lõiganud nii kõrgete professionaalsete oskustega juuksur, riided ei ole pärit nii mainekast poest ning üldine olek ei ole nii vabanenud.

Vastu kõndiva neliku näod on aga rõhutatult tülpinud. Tõenäoliselt on see siin nende meeste jaoks iganädalane tsirkus, mis on ammu minetanud igasuguse huvitavuse. Nüüdseks on sellest saanud ainult nüristav kohustus, üks osa sellest kümnisest, mida raske raha teenimine kodunt kaugel nõuab.

Autojärjekorras hakkavad üha enam tooni andma sõidukid, mis ilmselgelt ei kuulu Soomet väisanud mikrobioloogidele või küberturvalisusspetsialistidele. Siin seisab kaubik, mille küljel lubatakse kliimaseadmete paigutamist, seal päevinäinud Opel, mille tagaistmel kuhi tööriistakaste ja riideid.

Kolmandas autos kristalliseerub kogu nüüdis-Kalevipoja kuvand: mees magab rooli taga, kõrvalistmelt ulatub auto tagumisse otsa aga kokkupandud ehitusredel. Selles pildis on midagi peaaegu õrna. Delikaatsusest lähemalt vaatama ei lähe, aga poleks ime, kui väsinud tööline hoiaks redelit leebes haardes. Mees ja tema redel…

Terminali ees laiuval kruusasegusel mullal põrkab kokku kaks inimvoogu: laevast väljuv, peamiselt soomlastest koosnev ja laeva sisenev, internatsionaalne. „Missä Juuso on? teevad emad udusireenidena kindlaks oma järelkasvu hetke asukohti, samal ajal kui erinevas värskusastmes mehed tirivad enda järel transpordialuseid, üks koormatum kui teine. Õlu ja viin, viin ja õlu. Sekka ootamatult Coca-Cola ja Sprite. Väikepoiss harjutab tuleviku tarbeks alkoholivaba kraamiga.

Ukse taha sünnib sissetrügijatest järjekord. Eesti mehe tunneb taas kord ära. Lisandub üks tundemärk: tal on üle õla spordikott, klassikalisimal kujul Adidase või Nike’i logoga.

Terminalis tekitab kakofooniliseks massiks muutuvat helifooni rida kõikvõimalikke reisijatüüpe. Siit võib leida Soome noorsportlasi, firmade lõbusõiduseltskondi, mille aktiivseim liige on nimetatud reisijuhiks ja püüab valjuhäälselt oma karja koos hoida, roosa triiksärgi ja salliga kahemeetriseid härrasmehi ning kergelt švipsis tädisid.

Meie Kalevipojad eristuvad massist oma tõsidusega. Kuigi see pidavat olema soomlase pärusmaa, on just Eesti mees see, kes tühja juttu ei tee ning naeratamisega oma kahtesadat lihast ei kurna. Ka ei peatu eestlane kohe pärast sisenemisväravaid avanevasse baari. Liiga kallis. Ega Eesti ehitaja loll ole, et ta viieeurost õlut ostma hakkab, kui kodumaa juba nii lähedal on.

Mida siis Kalevipoeg laeval teeb? „Need, kes on kained autojuhid, istuvad niisama, vahivad arvutist midagi. Ülejäänud panevad tina,“ ütleb aastaid Soomes töötanud ingerisoomlane. Ilmselt on poole kuuene laev liiga varajane, aga ühtki aktiivset „tinapanijat“ laeval olevate eestimaalaste seas ei kohta.

Küll aga tehakse läbi ülejäänud olulised rituaalid.

Esiteks moodustavad Kalevipojad laevade pubidesse, baaridesse ja sööklatesse 3-6-liikmelisi seltskondi, kes torkavad silma sellega, et suurt midagi ei tellita. Võib-olla ühed krõpsupakid poole reisi peal ja purgike koolat. Kuid vaatepilt on nagu Roger Watersi laulust „Amused to Death“: ”and when they found our shadows / grouped around the TV sets“… („ja kui nad leidsid meie varjud / kogunenult televiisorite ümber“). Iga seltskonna keskel on vähemalt üks sülearvuti, kust siis vaadatakse-kuulatakse, kes mida. Sama pilt kordub lauast lauda, kuni muutub juba omamoodi humoorikaks.

Teine kohustuslik osa koduteest on mänguautomaadid. Kui veel 15 aastat tagasi moodustasid valdava osa laeva automaatide mängitajatest soomlased, siis tänaseks on nad oma kohad pea täielikult eestimaalastele loovutanud. Iga automaadi ümber seisab mehi paarist kuni parveni ja masinate närvesööv tilutilu kordab aina uuesti ja uuesti. Üllatavalt tihti kostab ka võidumüntide kolin selleks ette nähtud sahtlisse. Ilmselt ei puuduta kuude- või aastatepikkune vilumus ainult seinade ladumist või laevade sisustuse ehitamist.

Kõigi Kalevipoegade kõige ühisem joon on aga väsimus. „Nädala sees tehakse pikemaid päevi, et reedel varem koju saada,“ seletab meie ingerisoomlasest giid Kalevipoegade hingeellu. Seda on näha. Kõrgemate tekkide söögi- ja joogikohtades on välja kujunenud kaks täiesti erinevat poolust. Ühel pool vahekäiku istuvad silmi hõõruvad, punetavate silmadega ja haigutavad eestimaalased, teisel pool aga lustakad, valjuhäälselt oma töökaaslasi klatšivad või eesootavat nädalavahetust verbaalselt nautivad põhjanaabrid. Nemad on tulnud siia puhkama, Kalevipojad aga tulevad lihtsalt töölt.

Sunset Baris on kontrast kõige suurem. Suur lauatäis soome naisi, üks kunstpäevitunum kui teine, rõkkab naerda ja lobiseb stiilis meil-ei-ole-mingeid-muresid. Vastas istub pea sama suur lauatäis Kalevipoegi, kellest kõige aktiivsem suhtleja räägib kellegagi MSN-is. Ülejäänud vaikivad ja vaatavad kaugusesse.

Tekk allpool loeb vanem mees seltskonnaajakirja, paar lauda eemal loetakse Tallinki võnkuva wifi abil Delfit. Kodumaa asjadega on end vaja taas kurssi ajada.

Korraga kikitame kõrvu. Kõrvallauas räägitakse rahast.

„Järelmaks, mis järelmaks?“ seletab lüheldasem, aga jõuline mees. „Sulas.“ „Sajane või viiesajane.“ „Viiesajased lendavad,“ kostavad meieni lausekatked. Selgusetuks jääb, tegemist on oma või vahendatud kogemustega, kuid jutust võib välja lugeda, et kui Kalevipoeg omale Eestis külmkappi või televiisorit ostma läheb, siis elektroonikapoe liisingupakkumise peale ta lihtsalt naerab. Siiski — laeval ta oma raskeid rahapakkisid ei lehvita, vaid on pigem rõhutatult kokkuhoidlik.

Vahetult enne saabumist pöörame aga tähelepanu teise lauda. Kõik eestlased siin ei olegi ehitajad. Meditsiiniteemalisse arutelusse on laskunud triiksärgi, sviitri ja prillidega keskealine mees, ehtne arsti prototüüp. Isegi tema hääl on selle heaarstiliku kõlaga, mis teeb mõne doktori häälest suisa raviprotseduuri olulise osa. Arst, keda haiged ostaksid.

Märkamatult on kaks tundi möödunud ja laev hakkab pimenenud Tallinnas kai ääres otsi kinnitama. Tõuseme ja seame sammud trepi poole, kus rahvamass kannatlikult alumisele tekile ja selle kaudu laevalt maha pääsemist ootab. Korraga kostab kõrval seisva duo aktiivsema liikme suust: „Kalevipojad!“ Ja uuesti: „Kalevipojad, noh!“ Mõlemal on lõbus.

Tundub, et hüüdnimi on omaks võetud.

“Kalevipojad“ on Kanal 2 eetris olev seriaal, mis räägib Soomes ehitajatena töötavatest eestlastest.