Jalgpall on ümmargune ning keerutab kirgi tihti tulekerana. Nii kummaline kui see asjast mitte mõikavale tundubki.

Eks emotsioonid tuleb välja lasta, kaotusekibedus kompenseerida. Saime lakki Lätilt, siis Leedult… Ning mõned mehed pidid sedakorda sellepärast suisa väljakule jooksma. Kust teekond loogiliselt politseiautos päädis.

Kas Leedu fännid asusid autokongi ründma, et vabastada sealseid Eesti kolleege või tahtsid nad meie poistele lihtsalt kere peale anda? Suur küsimus…

Nagu rääkis Delfile sündmustest osa võtnud Eesti vutifännide Jalgpallihaigla vedajaid Tarmo “Kojamees” Kruusimäe, säilitas valdav enamus kohalolnud eestlasi meelekindluse ning ei allunud provokatsioonilistele hetkedele.

Politsei ei olnud päris ülesannete kõrgusel, aga vähemalt ei lasnud Eesti vutifännid end eriti meluga kaasa kiskuda.

Ja need õnnetud plastiktoolid, mida Eesti fännid suutsid 14 eksemplari eest lõhkuda. Kojamehe kinnitusel olnudki need üldse sobimatud istmikualused staadionile.

Mõned sai juba eelnevalt istutud, mitte astutud katki.

Tõsi, teine suur küsimus — kolm korda vähem leedukaid suutis purustada 70 tooli enam!?

Aga Leedu jalgpallifännidega saavat meie omad üldiselt vägagi hästi läbi.

Vägagi võimalik oleks olnud maha pidada üks suurem verine, ja tõeliselt mõttetu madin.

Ning suisa nagu sangarisaagas, sekkus otse pingekoldesse Jalgpalli liidu president Aivar Pohlak isiklikult. Rahustas väheseid ja ilmselt napi kogemusega korrakaitsjaid mitte kiskuma välja tukke ega tekitama hullemat kirgedemöllu.

Vaat nii lahendatakse probleeme. Ja plasttoolid makstakse lätlastele kinni.

Meie oleme õppinud kaotama. Sest oleme kaotanud palju. Oskame seda teha suhteliselt väärikalt. Ja kaotame kindlasti veel.

Aga küll ka need väravad ja võidud tulevad. Sest juba kolmapäeval on uus võimalus.