Asjaarmastajast aiapidajana tean aga kindlalt, et võõrasemadega pikka pidu pole. Ehkki kevadel on ta tänuväärt lill ja peab uljalt öökülmadele vastu, on ta suvel üks näotu väljaveninud rootsakas. Nii et kaitseministeeriumi haljastusametnikud, arvestage uute väljaminekutega, sest vähemalt paari kuu pärast tuleb uued lilled maha istutada.

Ja karta on, et niipea, kui raudaed Tõnismäe lillepeenra eest ära võetakse, saab sinikollane lillepeenar täiendusi punaste nelkidega. Praegu torkavad venelased neid raudaeda, aga kindel mis kindel, et nad ootavad aega, mil saab taas — nagu aastakümneid kombeks olnud — need vartpidi maasse torgata.

Eile, Suure Isamaasõja lõpu aastapäeval oli Tallinna kesklinn aga täis igas vanuses inimesi, nelgid näpus ja ekslev pilk silmis, sest nad olid raske valiku ees — kuhu need lilled nüüd asetada? Tõnismäe raudtara külge, sõjaväekalmistule Aljoša jalgade juurde või siis Estonia teatri taha „Hei, takso!” kuju jalamile?

Lilled olid küll olemas, aga helget pidupäevatunnet neil südames küll polnud. Oma kõrvaga kuulsin, kuidas üks raugaeas abielupaar, Georgi lindikesed rinnas, katkiste akendega Hansapanga kontorist bussiga mööda sõites parastas, et väga tore, aga tegelikult oleks kõik pangad tulnud märatsejatel segi peksta. Sest vanasti olid kõik pangad ja muud tähtsad asutused riigi omad, nii arutas vanapaar vene keeles omavahel.