Repliik: Vändra Aveli riiklikus perspektiivis

Langetan piinlikkuses pea kõikide ees, kes moodustavad Vändra Aveli austajate armaada. Ja punastan. Ei teadnud mina ju Avelist ega halligi. Kuulnud olin, et eksisteerib keegi sellenimeline. Kuid kes? On ta naisterahvas? Meesterahvas? Või Vändra metsa vahel elav pelglik loomake, keda kohalikud värske saiaga meelitamas käivad?

Kuid Avelist pole enam pääsu ei pimedal ega kurdil. Triivisid pildikesed Avelist ja ta võludest mõni päev tagasi minugi silme ette. Vaatasin need üle. Ja punastasin taas. Oleks keegi mind viis minutit hiljem pannud noorte naisterahvaste rivi ette seisma ja käskinud mul nende seast Aveli tuvastada, nagu politseifilmides tehakse, poleks ma õige subjekti peale näidata osanud.

Aveli ununes, kuid ajus hakkas kummitama igihaljas lauluke Vändra metsast, Pärnumaast, vanast karust… Hakkasin meenutama, millal viimati Vändras käisin. Mõtlesin, et tea, kuis seal Vändra kandis ka elatakse. Kas puidutööstus ikka endise hooga saelaudu toodab?

Siis, põmaki, rabas mind äratundmine. Aveli tegelik trump pole üldse ta väljanägemisega seotud. Aveli on midagi enamat kui silmarõõm. Ta on korraga nii trend, tendents kui ka riiklik perspektiiv. Ainult et poolik.

Mina mõtlesin peale Aveliga tutvumist Vändrast. Aga kui Aveli asemel oleks olnud Kapa-Kohila Katariina? Või Mõisaküla Mari-Liis? Või Matilda Väike-Maarjast? Millest mõelnuks ma siis? Kapa-Kohilast, Mõisakülast või Väike-Maarjast muidugimõista.

Kas poleks imeline, kui suudaksime näidata, et Eestimaa igas asustatud punktis elab kõrge rinnapartiiga ja kõigile mõistetava süüdimatu jutuga Tibi. Esialgu paeluks me tähelepanu esindustibid ise. Neid suunduks pildistama ja filmima lugematul arvul asjamehi kõikvõimalikest meediakanaleist.

Ent esindustibi kõrval jääks pildi peale muudki. Kogu kohalik elu oma värvikirevuses ja rikkuses, alates arhitektuurist, laudalüürikaga lõpetades. Lõpuks kaoks tibi pildilt. Elu jääks. Ja siis — Eestis poleks enam unustatud ja inimeste poolt hüljatuid ääremaid!

Jah, tibijaht olgu see punane lõng, mis läbib me rahvuslikku regionaalpoliitikat. Ka välisministeerium võiks projektile õla alla panna. Tubli tööga peaks selgeks saama, kuivõrd on tõepõhja sel tavapärasel komplimendil, mida välismaalased Eesti kohta poetavad. Et Eestis elab massiliselt ilusaid naisterahvaid. Ja kui see jaht meil korda läeb, ei meie kimpu jää.

Ainult et Eesti tunnuslause tuleks välja vahetada. Welcome to Tibiland kõlaks igati hästi, kas pole.