Pisikesed nagistamised siin ja seal kuuluvad poliitilise mängu juurde, kuid valitsusparteide praegune käitumine üksteise suhtes võtab juba riikluse seisukohalt destruktiivseid mõõtmeid, ähvardades seisma jätta riigi arengu seisukohalt mitmed olulisi projekte. See, mida Ansip ja Parts üksteisest arvavad, pole laiemas kontekstis oluline. Omavahel tülitsedes demonstreerivad nad eelkõige oma sobimatust poliitiliselt vastutusrikkale kohale.

Ansipi puhul võib juba tükk aega kahtlustada Peteri printsiibi väljendumist ja paraku süveneb nimetatud kartus säherduse nääklemise taustal. Puhas poiss pole valitsuses ilmselt keegi, kuid iga organisatsioon on oma juhi nägu ja praegune vabariigi valitsuse pale on oravate ninamehe karva.

Valituks osutumisega kaasneb vastutus ja vastutus seisneb üksteisega hästi läbisaamiseski. Üksteise kavade auklikukstulistamine on eelkõige kahjulik tavakodanikule. Tülitsedes jääb tegelik töö tegemata ja selle eest peavad asjaosalised vastutust kandma.

Tegelikult tahavad kõik võimupiruka jagajad head ja mingit eriti ägedat küünilisust või otsest pahatahtlikkust pole põhjust kahtlustada ei töölepinguseaduse ega uue politseiseaduse puhul. Jaburasse konteksti on nimetatud ja teisedki kavad sattunud eelkõige valitsuspartnerite küündimatuse tõttu.

Jaburaks teeb olukorra see, et säherdusest nääklemisest lõikavat poliitilist profiiti eelkõige need, kes ise midagi ei tee, ehk siis agressiivselt lällav opositsiooniosa. Konstruktiivset kriitikat ei tee ei Rahvaliit ega Keskerakond ja eelkõige viimase kriitika, eriti Evelin Sepa suu läbi, on pigem populistlik lalin kui lahendusi otsiv või paremaid lahendusi pakkuv poliitiliselt vastutustundlikult seostatud kõne.

Säherdune masendav poliitiline situatsioon on kirjeldatav sõnadega: „Võta üks ja viska teist.“ Pole imestada, kui säherdune rähklemine tekitab rahvas soovi elada kuskil mujal. Poliitikud näitavad, et nad ei saa oma tööga hakkama ja et poliitilisest eliidist pole tegelikult keegi järgmistel valimistel usaldust väärt.