Repliik: Vabadussammas kui lõhestaja

Lõputu jagelemine vabadussamba üle on väljunud igasuguse mõistlikkuse raamidest. Seda hoolimata tõsiasjast, et omad argumendid on nii konkursi võitnud kavandi teokstegemise pooldajatel kui ka selle vastastel.

Arhitektide liit soovib, et olemasolevat kavandit ei realiseeritaks ning et korraldataks uus konkurss, mille siht oleks saada vastuvõetav kavand ning panna see püsti riigi sajandaks sünnipäevaks. Õige on see, nii tähtsa objekti rajamine vajab laiemat toetust, kui praegusel kavandil on, ning sammas jääb ju avalikku ruumi „risustama“ inimpõlvedeks. Aga kas see rusikate vehkimine pole praegu natukene hiljaks jäänud, ah?

Mitte kuskil ei ole garantiid, et uue konkursiga saadakse kõigile vastuvõetav kavand. Konkursse on korraldatud ju varemgi ning mitte ükski neist pole tulemuseks andnud kavandit, mis meeldiks kõigile. Ilmselt oleks mõistlik tunnistada, et sellist polegi võimalik luua. Ülimal juhul oleks võimalik saada kavand, mis ei tekita vähemasti tugevat vastumeelsust. Praeguse kohta seda öelda ei saa.

Arvestades, et poliitiline tahe vabadussammas rajada on tugevam kui kunagi varem, võiks ju selle teadmisega leppida ning ikkagi samba püsti panna, et oleks tasutud auvõlg Vabadussõjas langenud meeste ees. Samas, kas sammas on küllaldane tänu ja tunnustus? Ja pealegi: praeguse valitsuse tahe monumenti rajada kätkeb vältimatult ka soovi rajada ausammast iseendale. Kõigepealt viisime minema pronkssõduri, siis panime püsti vabadussamba, see kõlab uhkelt.

Isegi kui kavandi esteetiline aspekt kõrvale jätta — ärgu pangu avaliku ruumi vastutustundliku kujundamise eest seisjad säärast arutluskäiku pahaks –, tekitab ikkagi küsitavusi samba kõrge hind. Isegi esiti kõneldud sada miljonit krooni on väga palju, ent nüüd lisanduvad sellele sujuvalt veel sajad tuhanded ning me ei tea, missuguseks kujuneb lõplik summa. „Rahva“ jaoks on mõistlikkuse piir niikuinii ületatud.

Ilmselt ei ole tekkinud vastasseisus lahendusi, millega kõik asjast huvitatud osapooled rahul oleksid. Tõenäosus, et mingi kavand meeldib korraga nii kunstiinimestele, poliitikutele kui ka „rahvale“, on samahästi kui olematu. Niisiis ei ole vahet, kas sammas tehakse ära nüüd või kümne aasta pärast — loodetud ühtsustunnet see sümbol ei loo, vabadussambast on nii või teisiti saanud suur lõhestaja.