No kas annabki võrrelda siivsat muulase-sõna teiste, palju värvikamate nimedega, millega eestlased rahvusvähemuste esindajaid (on ju kole väljend!) kutsuvad. Kusjuures enamasti ei mõeldagi midagi halba, kui räägitakse tibladest, venkudest, vantidest, russidest, vasjadest. Mõne suust võib „venelane” kõlada ju palju halvustavamalt kui need naljaga öeldud nimetused.
Keegi ei õhuta sõnaga „muulane” vaenu, nagu rahvastikuminister kardab. Samamoodi ei pea eestlased oma vaenlasteks soomlasi, keda kutsuvad põtradeks ja pekkadeks. Ei panda ju pahaks ka lõunanaabreid lätlasi-saldejumse ega ülemere naabreid svenssoneid.
Mina ütlen neegri kohta alati neeger, samamoodi nagu juudi kohta juut, kusjuures ilma igasuguse viha ja vaenuta. Kuigi Soomes sain aastaid tagasi mustlaste käest sõimata, sest mu laps näitas uhkelt riides mustlannasid ja ütles kõva häälega: „Näe, mustlased.” Soome mustlased on ka tegelikult hoopis romanid.
Ja kuidas venelased eestlasi kutsuvad? Tšuhnaad ja kuratõd ja mis kõik veel — mina küll selle peale ei solvu. Siis võib-olla pisut küll, kui minu kohta „fašist” öeldakse, sest tegelikult ma ju pole seda.
Sõnade ärakeelamisega lõimumist ei teosta. Asi on suhtumises. Aga kui see „muulase” asendamiskampaania veel kaua kestab ja põhjenduseks tuuakse sarnane kõla hobusemära ja eeslitäku järeltulijaga, siis pole midagi imestada, kui muulastest rääkides kerkib varsti esimesena silme ette pikakõrvalise hobueesli pilt. Kas seda tahtsitegi, Urve Palo?
