Repliik: Unenägu rohelisest Nokiast

Roheline jutt on üldiselt tore. Et mugava eluga kaasneval raiskamisel on alternatiive, et tarbimisühiskonna võiks päästa kvaliteedi idee ning et ettevõtlus saab olla loov, töötlev, energiasäästlik. Et uute põlevkivikatelde ostmise asemel oleks pikemaajalises perspektiivis mõttekam rajada tuulepargid Läänemaale ja Peipsi äärde. Ja et ”think global, act local”.

Rohelist juttu räägitakse palju. Aga räägivad kogu aeg needsamad näod ja paratamatult tundub kogu see asi rohkem roosapõsiste entusiastide seltsilise tegevusena, mitte tõsiseltvõetava ja läbimõeldud poliitikana. Nende sõnadele ei jagu kaalu. Korralikku poleemikat ei ole tekkinud. Tundub, et seni, kui ülaltpoolt seda teemat ei tähtsustata, ei juhtugi midagi.

Aga vaat siis ma nägin unes (nagu kõlab „Keskpäevatunni” tegijate kunagine lemmikfraas), et säästlikkus sai pärast 2007. aasta valimisi Eesti riiklikuks prioriteediks number 1.

Järgnevate aastate jooksul juurutati tõhusad keskkonnamaksud, käivitati taastuvenergiasüsteemid, kogu Eesti raudteestati, lapsi hakati kasvatatama juba lasteaiaeas keskkonnateadlikuks, Eesti linnad olid täis värvilisi kogumiskonteinereid ning säästlikku eluviisi viljelevad inimesed polnud enam mingid iseäratsejad, vaid vastupidi, nad moodustasid enamuse. Eesti säästliku riigi mudelit toodi paljudele eeskujuks, meilt võeti šnitti. Selle kõige mõju keskkonnale oli silmaga näha.

See imede unenägu lõppes sellega, et aastal 2020 pälvis väike, ent leidlik Eesti koguni Nobeli preemia „maakera elu päästmise ja uue mentaliteedi avangardi loomise eest”.

Või sai Eesti preemia oma Nokia leidmise eest, vaat ei mäleta enam nii täpselt.