REPLIIK: Ukraina pöörati õigetele rööbastele tagasi
Peaminister Julija Tõmošenko hakkas valijaid ja ilmselt ka rahvusvahelist üldsust juba ammu töötlema jutuga valimiste võltsimisest. Seda ettevalmistavat retoorikat püütakse nüüd ilmselt vormida häälte mitmekordseteks ülelugemisteks, protestideks ja kohtuprotsessideks. Tõmošenko on lubanud rahva tänavatele tuua, kui tema nõudmisi ei täideta. 2004.-2005. aasta oranži revolutsiooni kordumisse on aga usku vähestel. Teistkordne presidenditooli Janukovitšilt käest kiskumine võiks viia ettearvamatute tagajärgedeni.
Valimised näitasid selgelt Ukraina poolitumist keele- ja meelepiiri pidi. Ida- ja lõunapiirkondade suurtes tööstuslinnades elavad venekeelsed nõukogude inimesed, kelle jaoks NATO ja Euroopa Liit on eelkõige lääne imperialismi kehastus. Nad tunnevad Venemaa vastu sügavat sümpaatiat ja tegelikult samastavad end Venemaaga. Loomulikult imponeerib sealsele rahvale ka Venemaa poliitiline süsteem oma stabiilsuse ja kõva käega, millist oodatakse ka Janukovitšilt, kes oma olemuselt ja väljanägemiselt sellesse rolli suurepäraselt sobib.
Lääne-Ukraina värviti valimistulemusi kajastavatel kaartidel oranžiks, mis annab tunnistust toetusest Tõmošenkole. See on maa, kus räägitakse ukraina keelt ja peetakse kangelaseks Teise maailmasõja aegseid „fašistide kaasajooksikuid ja juuditapjaid”. Need on vanad Austria-Ungari ja hiljem Poola alad, kus nõukogude võim pole kogu rahvustunnet tapnud. Kuivõrd Julija Tõmošenko seda osa riigist esindada suutis, on iseasi, pragmaatilisi suhteid Venemaaga pooldab ju temagi ja see tähendab tahes-tahtmata järeleandmisi Moskvale. Samas leidub ka Ukraina läänosas kindlasti neid, kes ei ütleks ära Janukovitši pakutavast tugevast võimust. See otsustaski tõenäoliselt asja.
Vaatlejate hinnangul olid valimised vabad ja demokraatlikud, mis Tõmošenko häälte ülelugemiste ja kohtuprotsesside edukuseks lootust ei anna. Janukovitši võitu tunnistavad ka lääneriikide riigijuhid (teiste seas Eesti president Toomas Hendrik Ilves). Et Janukovitš on valitud Ukraina presidendiks, on reaalsus. Et Ukraina kodanike enamus on valinud Moskva-meelse arengu, on reaalsus. Rahva tahet tuleb ju austada. Venemaal on õnnestunud haruteele eksinud vagun taas oma veduri taha ühendada.
