Repliik: Tundmatud riigikogulased

Riigikogulaste tuntuse uurimise küsitlus andis ootuspäraselt kohutavad tulemused: viiendik vastanuid ei tea isegi riigikogu esimeest, aga paljusid nimesid kuulsid vastajad üleüldse esimest korda.

Kõigi riigikogulaste nimede meenutamisega võib probleeme tekkida ka ajakirjanikel, sest liiga palju on neid, kelle nimi mitte kunagi uudiskünnist ei ületa. Pean tunnistama, et vähetuntud riigikogulaste seas leidus üks nimi, mis ka minu jaoks kohe mitte millegagi ei seostunud. Kuigi olen seda nimekirja eest taha ja tagant ette lugenud.

Muidugi, vaevalt leidub lihtsurelikku, kes suudab 101 nime peast ette lugeda ja veel ka öelda, millega need inimesed seal tegelevad. Kas peaksime sellest järeldama, et riigikogu pressiteenistus töötab halvasti? Minu meelest mitte. Süüdi on ikka riigikogulased ise, mitte pressiinimesed. Sest pastakast välja imetud sisutühjadest pressiteadetest ei tehta uudist niikuinii, poe kas või nahast välja. Propagandakulutuste suurendamine oleks Keskerakonna vääriline ettevõtmine, mida parlamendile küll ei soovitaks.

Pigem on asi ikka selles, et suvaliste pinginühkijate-nupuvajutajate protsent riigikogus on liiga suur. Mõnel õnnestub oma riigikogulaseaeg niimoodi mööda saata, et ta kordagi sõna ei võta ja uudistes ei figureeri. Ent miks peaksime me uskuma, et sellised parteisõduri staatuses nukud on väärt seda palka, mida neile maksumaksja taskust makstakse? Miks nad üldse peaksid seal istuma? See võiks viia mõtteni, et vahest on meie riigikogu tõesti liiga suur.

Teine asi on aga see, et tihtilugu teatakse poliitikuid hoopis isikliku elu värvikate seikade pärast. See näitab, et riigikogulased ei taju küllalt hästi oma vastutust. Neil lasub avalikkuse kõrgendatud tähelepanu ning kõik nende teod, ka professionaalse tegevusega seostamatud, leiavad kajastamist. Võttes endale vastutuse esindada oma valijaid riigikogus, tuleb kaasa ka peegli ees seismise kohustus. Ei maksa siis peeglit sõimata, kui endal lõust viltu on.