Tõepoolest ei näljuta enamik loomaomanikke oma lemmikuid surnuks, ei sandista ja ei peksa neid, kuid lemmiklooma pidamine kodus (loe: korteris) on juba iseenesest looma jaoks piin, sest päris sobivaid tingimusi vaevalt et keegi oma koduloomale suudab luua.

Loomapiinajaks pean põhimõtteliselt ka ennast. Kahtlemata oleks minu kilpkonnal Tuneesia liivaväljadel, kus ta pärit on, palju paremad elutingimused kui see kast, milles ta oma elupäevad õhtusse on sunnitud saatma. Lisaks magab ta oma talveund sealsamas kastis ja mitte külmkapis, mida peetakse üldiselt kilpkonnale talvitumise ajaks paremaks.

Aga miks ma siis ei pane kilpkonna külmkappi? Ma tean, et madalama temperatuuri puhul on väikesem võimalus, et läheb roiskuma looma sees olev seedimata toit ja kilpkonn sureb. Vastus on: kardan, et kui ma ta kevadel seal külmkapist välja võtan, on ta ehk ikkagi surnud. Aga kui külmkapist hakkab juba varem haisu tulema, siis mõtleksin, et minu toit on olnud pikka aega surnud loomaga ühes kapis, ja see mõtegi ajab oksele.

Kindlasti teavad ka teised loomaomanikud, mis või kus oleks nende lemmiku jaoks parem, kuid kas laiskusest või majanduslikel põhjustel ei tee nad tema elu maksimaalselt mugavaks. Samas võib looma elu ülimugavaks tegemine samuti osutuda loomapiinamiseks — näiteks kasside või koerte paksukssöötmine.

Praegu on loomakaitsjate põhitähelepanu suunatud marginaalsetele drastilistele juhtumitele, ent õigem oleks alustada ennetustegevust: selgitada inimestele, et koduloomad ei saa täiesti õnnelikud olla inimeste juures. Võiks ju suisa keelustada koerte ja kasside, merisigade, kilpkonnade, papagoide, madude ja teiste loomade pidamise kodus, sest kindlasti on neil oma peremeestele etteheiteid.

Loomad küll õnneks rääkida ei oska ja kaevata ei saa, aga tegelikult ei ole ju normaalne, et inimesed peavad meelelahutuslikul eesmärgil koduse elusaid mängukanne, keda füüsiliselt ja kardetavasti ka vaimselt terroriseerivad.