Langes poliitik Kristiina Ojuland tantsusaatest välja, oli süüdi poliitika. Tipp-tegevpoliitiku suust on seda muidugi kummaline kuulda, sest ei saa täpselt aru, mida mõeldakse: kas vastased n-ö tegid ära või seisneb “süü” selles, et ta ise on poliitik? Kas peaks reformierakondlase ebaedus süüdistama rahvaliitlasi või Keskerakonda — või hoopis Ojulandi enda poliitikuimagot, mis leebust ja sära tantsupõrandal usutavaks ei lasknud kujuneda?

Ansip usub, et talle tahavad kätte maksta endised kolhoosiesimehed, teised on rahvaliitlaste karvast kätt kahtlustanud. Aga rahvaliitlasi omakorda painavad “kallutatud jõud”, mis pesitsevad nii “struktuurides” kui ka ajakirjanduses. Savisaare ja Ansipi vastastikused süüdistusi on olnud loendamatu hulk, viimasel ajal on need muutunud labasteks mõnitusteks.

Poliitikud süüdistavad üksteist blogides päevast päeva ja kui nii võtta, siis võiks väita, et tõeline poliitika — see ongi süüdistamine. Mida usutavamalt suudad teise süülise sopaga üle valada, seda vahvam paistad ise välja, kas nii või? Kui oled mingisse jamasse sattunud, kuku aga ette lugema neid, kellel on põhjust sulle kätte maksta. Sest teised on alati pahad. Meie oleme alati head.

Ma ei suudagi viimasest ajast meenutada ühtki juhtumit, kus mõni poliitik või avaliku elu tegelane oleks tunnistanud, et ta võiks olla eksinud või et tal lasub isiklik vastutus toimunu eest. Meelde kipub millegipärast hoopis ühe parasjagu isiklikke poliitsaltosid viskava poliitiku puterdustega pooleks vabandamine ühes püssiskandaalis, sest see oli nii groteskne. Aga eks olnud ju tolgi korral süüdi teised, mitte see, kes “vabandas”. Mida oligi vaja tõestada.