Aga kõige muu, Kreisiraadio tagantpoolt kolmanda koha ja kobedamate laulude kehva tulemuse kõrval teeb meele mõruks hoopis see, et ehkki Eurovisioon on kahe poolfinaali tõttu venitatud kolmepäevaseks, on korraldajad ära kärpinud kogu võistluse parima ja põnevama osa — nimelt häälteandmise protseduuri.

Ainult punktilugemise pärast tasubki ju hirmpikka kontserti vaadata! Isegi siis, kui Eestil polnud veel aimugi, et ta võib Eurovisiooni püünele pääseda, sai Soome televisioonist mõnuga jälgida kogu punktide andmise protseduuri. Et kes andis kellele kõigest ühe punkti ja milline naaber mõnele riigile kõige armsam ning 12 punkti väärt on. Ja kui mõni nullimaa esimesed punktid sai, siis olid kõiki rõõmsad.

Oleks endine kord alles, siis teaks kõik eurolauluhuvilised, et Eesti andis tänavu kolmandaks jäänud Kreekale ka ühe punktikese ja teiseks jäänud Ukraina teenis Eestilt neli punkti. Ning et kõik Põhjamaad ei andnudki vastastikku maksimumpunkte, vaid mõni sai hoopis vähem. Ning kuna Rootsi eurolaulja esinemisest tegi palju nauditavama ülesastumise nende punktilugeja, blond koomikpoiss, oleks tema etendust võinud vaadata tükk aega kauem.

Venigu finaali ülekanne pealegi mõnikümmend minutit pikemaks, aga ikka tahaks näha, kellele Eesti oma punktid andis ning kas riik, kelle poolt mina hääletasin, üldse hääli sai, ning kes jäi kogu võistluse peksupoisiks, et ilma ainsagi punktita.

Laupäeva õhtul jooksis punktitabel vuhh ja vuhh mööda ning isegi lõplikku tabeliseisu ei näidatud. Selle asemel raisati aega hetke esikolmiku klippide näitamisega ning tehti mõttetuid vahelõike lava tagant ja Raekoja platsilt. Mõttetu! Peale selle, punktilugejatele tuleks anda karm käsk mitte oma keeleoskust demonstreerida, võistluse korraldust kiita ning viisakusi loopida: lugegu konkreetselt punktid 1-st 12-ni ette ja asi ants.