Repliik: Sügisest sai kevad

Estonia saalis vallandub käteplagin. Vastvalitud president tõuseb, suudleb naist ja embab poega. Üle kogu Eesti vallandub õnnitluste laine. Kõik säravad. Nagu kevad oleks, nimetab sotside liider Ivari Padar tabavalt.

Mida tunneb selles olukorras ajakirjanik, kelle viimase paari nädala ületunnid on viimaks eskaleerunud kõrgematel pööretel eksistentsiks?

Ei midagi. Esialgu käib oravaratas edasi. Intervjuud, pressikonverentsid, viimased muljed, esimesed pajatused.

Toimunu jõuab kohale alles hiljem. Õhtul, kui tõmbame ühe kolleegiga võitjate peopaiga ukse taga hinge, vaatame teineteisele otsa ja soovime õnne.

Mitte et selles midagi erakordset oleks — õnne on soovitud ja kallistatud kogu pärastlõuna. Aga alles nüüd saab end viimaks tunda ka kodanikuna. Ja rõõmustada — isegi kui mõne jaoks sai valitud parem kahest halvast.