Repliik: Streigi ometi, õpetaja

 (178)
Vilja Kiisler
Foto: DELFI

Ma ei mäleta mitte ühtegi valitsust, mille „prioriteetide“ hulka poleks kuulunud õpetajate palkade tõstmine. Ja tõesti: praegu riigieelarves ette nähtav 20-protsendine tõus on viimaste aegade suurim. Ometi pole õpetajad rahul — ja õigusega.

Vaadates seda, kui kerge südamega ja tulemuslikult streigitakse mujal arenenud maailmas, sh vanas Euroopas, oleks Eesti õpetajate streik ülimalt kohane ettevõtmine. 20 protsenti juurde või mitte, aga isegi kui see teoks saab, on Eesti keskmine palk ikkagi õpetaja palgal pikalt eest ära läinud. See ei ole normaalne, see on lihtsalt häbiasi — riigi häbi muidugi.

Vastutust tekkinud olukorra eest ainult praeguse haridusministri õlule lükata oleks ülekohtune, sest õpetaja palkade tõstmise vajadusest on jutustanud kõik tema eelkäijadki, aga tehtud on väga vähe või üldse mitte midagi. Praegune suur inflatsioon ja iga päevaga tõusvad hinnad lihtsalt võimendavad olukorda, tõstavad selle teravuse esile.

Viimati kavandatud Eesti meditsiinitöötajate streik vallandas vähemasti ägeda arutelu ja saavutati ka teatavaid järeleandmisi. Inimesed olid mures, mis neist saab, kui neil hädasti arstiabi peaks vaja olema, ning eks käinudki kerge paanika asja juurde — kuidas muidu probleemile tähelepanu juhtida. Kui oleks tõeline oht, et ka sinu ja minu laste koolis tunnid ära jääma hakkavad, küllap siis leiaks õpetajate palgatõusu vajadus kindlasti laiemat kandepinda kui praegu.

Kui vaadata seda, kui palju õpetajate kohti on täitmata nii lasteaedades kui koolides, on mureks põhjust enam kui küllaga. Koolide direktorid ja lasteaedade juhatajad võivad ükskõik kui palju pingutada, aga kui ei leidu inimesi, kes selle palga eest tööle tuleksid, siis pole ju neilgi midagi teha. Aetakse hädapäraste asendustega läbi, kuigi laste baasharidus kannatab selle all.

Streik on üks suhteliselt mõjus võimalus valusale probleemile tähelepanu juhtida. Riigil ei maksa igavesti selle peale loota, et keskmine Eesti pedagoog on vanem inimene, kes saab põhipalgale lisaks ka pensioni ning ei viitsi barrikaadidele tulla. Küll juba noorem, idealismist kooli sattunud noor ta kaasa veab, kui lubaduste jagamine tüütuks sõnamulinaks muutub ja sõnast enam söönuks ei saa.