Repliik: Reformi päästaks maine langus

Kuigi küsitlused ei näita veel Reformierakonna toetuse drastilist langust, oleks see ometi ainus, mis võiks oravaparteilased maa peale tagasi tuua. Tegelikult on see ju ka täiesti ebaloomulik, et ettevõtjate partei on nii pikka aega nii populaarne olnud.

Aga me hakkasime seda ju unustama ka, et tegemist on tööandjate parteiga. Oravad petsid ära ka paljusid palgatöölisi, kellele tundus, et mida vähem riiki, seda rikkamaks saab tema ise. Nüüd on needsamad palgatöölised kogemas, et kriisiolukorras on natuke rohkem riiki parem. Sest kui läheb hästi, siis pole ju riigist eriti lugu; aga kui riik on väga õhukeseks kulunud, siis pole temast languse aegu midagi abi.

Aga kuidas Reform seda saavutas, et neid uskuma ka need, kes idee poolest poleks pidanud? Nad tegid seda, mida Tõnu Õnnepalu vastselt ilmunud “Flandria päevikus” nimetas “patuks stiili vastu”. Nad hõivasid rahvuslaste mängumaa, viisid minema pronkssõduri, ja loll valija jäigi uskuma, et oravad ajavad “Eesti asja”. Aga mõelge: kui Eestimaal elaksid valdavad eestlased, siis ei oleks Reformi toetus ju mitte 45 protsendi peale pidama jäänud, vaid oleks kerkinud 70-80 protsendini.

Ent tasapisi on oravate toetus kukkuma hakanud, eelkõige ilmselt nende tõelist palet näitava uue tööseaduse pärast. Praegu on Reformi toetus 35 protsendi ringis, sedagi on valitsuspartei kohta ikka veel ebaloomulikult palju. Valitsemiseufooria tõttu ei paista oravad ise ohtu tajuvat, loodavad ikka, et teevad tööandjate seaduse valimiste vahel ära, küll valija unustab.

Reformile endale oleks väga kasulik, kui toetusnumbrid kukuksid kiiremas tempos. See võiks küll tekitada uue kiusatuse teha “pattu stiili vastu” — oravate reetlikku loomust arvestades oleks see isegi üsna tõenäoline —, aga looks vähemasti mingisugusegi sunduse erakonna sihid uuesti üle vaadata. Kõige kindlam on aga uuenenud enesemääratluseni jõuda valitsusest pagendatuna ehk siis opositsioonis olles.