Repliik: Reform tõmbas meid haneks

Riigikogu loobub rahvale näkkusülitamisega võrreldud kuluhüvitiste osast parlamendisaadikute staatuse eelnõus. Hurraa, kaine mõistuse ja rahva võit! Ent kuidas oli üldse võimalik, et igasugust kainet mõistust salgav riigikogulastele piirituid hüvesid lubav eelnõu sai üldse menetlusesse minna? — Alati tuleb vaadata, kes jamast kõige enam kasu saab.

Kuluaarides liigub vandenõuteooria, mis lähemal vaatlusel on üsna õõvastav. Selle kohaselt lasi valitsev klikk, kes naudib niigi rahva soosingut, lihtinimesi mõnitava kuluhüvitiste eelnõu arutlusse parlamendi mõjuvõimu vähendamiseks. Sest nii väheneb ka opositsiooni kisa ja uus „rahva isa“ saab segamatult tegutseda — siis aga õigel ajal tulla ja päästa inimesed parlamendi, va muidusööjate ahnuse käest.

Kui omal ajal heideti diktaatorlikke jooni ette Savisaarele, siis nüüd heidab see kahtlus varju valitsevale peaministrile. On palju räägitud, et Eesti poliitikamaastikule on tekkinud uus jäikade joontega poliitik. Andrus Ansip, keda ühteaegu ka palavalt armastatakse — nagu tema vastandit, Edgar Savisaartki.

Kes hõiskasid esimesena, et pole ikka vaja kuluhüvitisi otse peo peale maksma hakata? Et läheme ikka tšekkide juurde tagasi. Reformarid. Aga kus nad varem olid, miks lõi see teema laineid meedias ja kõverdas põlglikuks inimeste suud? Miks ei kiirustanud ükski saadik kohemaid levima hakanud lollust ümber lükkama?

Selle asemel lasti põlgusel saavutada kriitiline mass — ja järsku saabusidki päästeinglid. Peaministri enda ihupartei ehk oravad asusid kavandatavat seadusemuudatust jõuliselt kritiseerima. Nende sekundeerisid ühendpartei saadikud, aga soliidselt distantsilt.

Muide, peaminister on ennegi avalikkusele „palle“ ette söötnud. Kas või näiteks „tüli“ erakonnakaaslase ja varasema kantselei juhi Keit Pentusega, mille eesmärk olnud näidata Ansipi oskust vastata teravatele küsimustele.

Me võime meie praegusi või eelmisi võimuparteisid armastada või vihata, aga faktiks jääb, et kui populaarsed valitsejad üritavad vähemust kunstlikult vaigistada, ei saa see demokraatiale kuigi kasulik olla. Pigem tuletab selline manipuleerimine meelde varasemast tuttavat riigikorda, kus rahva arvamust millekski ei peeta ja otsused nende eest „isalikul“ moel ära tehakse.

Reformerakonna käitumise põhjust ei maksa aga eriti kaugelt otsida. Alles nädala jagu tagasi nentis Ansip, et nüüd tuleb pealinnas võim enda kätte võtta. Nüüd on selleks hea alus loodud.